Tükk aega pole jälle klaverivideoid teinud. Viimastel nädalatel oli juba soov sees olemas, aga otsustasin, et ootan ära, kuniks uus kaamera kohale jõuab ja siis teen. Eks pean tõdema, et eks mul võtab veel aega, et kõik sätted nii videotöötlusprogrammis kui ka kaameras endas paika saada, et pigistada ikkagi parim heli ja pilt välja, sest ega ma selles just väga pro pole ja arenemisruumi on küllaga.
Valituks osutus Canon EOS M6. Ma tegin juba tegelikult mitu kuud tagasi korralikult research‘i, et leida enda soovidele parim kaamera. Teate kui keeruline see oli… Otsustasin kohe, et tahan seekord väiksemat kaamerat ja see tegigi asja keeruliseks, sest kui ma oleks mõne suure peegelkaamera kasuks otsustanud, siis oleksin ilmselt saanud väga kiiresti oma valiku tehtud. Tahtsin aga hübriidkaamerat ja siis algaski pihta pikk uurimine… Küll olid mõnel kaameral kõik näitajad väga head, aga ei olnud seda keeratavat ekraani. Kuna ma tahan klaverivideoid tehes ikka näha, kas mu käed mahuvad ära ja kas fookuses olen, siis pidi see olema täiesti must have asi. Siis jälle oli see keeratav ekraan olemas, aga ei olnud mikrofoni sisendit, mida mul klaverivideote jaoks ilmtingimata vaja on. Kusjuures tohutult paljudel kompakt/hübriidkaameratel puudub mikrofonisisend. Uskumatu. Muidugi tahtsin, et tegu oleks ka uue kaameraga, et saaksin sellega mitmeid-pikki aastaid hakkama ja ei pea varsti uut hakkama vaatama. Ning muidugi Wi-fi. Ning välimuse kohapealt soovisin lihtsalt nii palju, et võiks olla veidi retro hõngu. Hetkel olen küll kasutanud mõned päevad, aga jõudnud juba teha palju pilte ja olen väga rahul! Nii ilusad puhtad pildid tulevad. Tore on veel see ka, et ekraan on puutetundlik ja fokuseerimine tundub väga sujuv ja kiire. Samuti kui tahad mingit kindlat asja fokuseerida, siis on seda väga mugav teha ekraani peale vajutades. Ilmselt muidugi parema ülevaate saan ette siis, kui olen jõudnud mõnda aega kaamerat kasutada. Ainuke asi, mis ei meeldi, on see, et mälukaardisisend asub kaamera all, ehk siis kui ma tahan peale klaverivideo salvestamist mälukaardi välja võtta, siis pean kaamera statiivi pealt maha keerama, mis on veidi tüütu, aga kõik muu õnneks korvab selle. Seekord siis tegin alustuseks kolm videot. Üks Eesti oma ka. Ühtlasi üritangi veidi rohkem Eesti poole ka vaadata, et Eesti jälgijad ei peaks pettuma. Samas mulle aga tundub, et sel aastal pole veel väga palju eestikeelseid häid laule ilmunud… Aga eks midagi ikka leiab.
Heia-heia! Viimane nädal on jälle lennanud uskumatul kiirusel. Kolmapäevast pühapäevani oli kogu aeg pidev-põnev programm peal. Aga kõigest järgemööda. Kolmapäeval peale lõunat startisime Karksi-Nuia poole, et pidada maha üks uus fotoshoot. Eelmine kord pildistasin koos Fotoraadiga oktoobris oma lapsepõlvekodu kandis Albus ning kuna mulle nendega koostöö väga meeldis, siis otsustasin ka sel korral nende kasuks. Seekord aga olime ainult looduses, seega oli veidi teistmoodi kogemus võrreldes sisetingimustega. Kõigepeal läksin Maigreti juurde meiki, keda väga kiidan. Kes tunneb huvi, siis minge kiigake ta Facebook’i lehele. Otsustasime seekord pildistada veidi kaugemal ehk Karksi-Nuias. Ma pole seal kunagi käinud, ainult läbi sõitnud. Teadsin aga, et seal on kauneid kohti, kus pildistada. Peale meiki alustasime pildistamist üsna hilja, seega päris kõiki kohti isegi ei jõudnudki ära pildistada, aga usun, et materjali saime küllaga. Seega ei jõua ära oodata, mis sealt tulemas on. Peale pildistamist sõitsime veel tunnikese edasi ööbimiskohta ning üsna kohe läksime magama.
Veidi kaadritagust piilumist
Järgmisel päeval oli vabakava, ent see-eest siiski tegus. Vahepeal paistis veidi ikka päikest ka, aga muidu sai palju ringi käidud ja toimetatud. Samuti juhtus ka see…
Omaenese lollus ja eks üritan sellest olukorrast õppida seda, et peab olema ettevaatlik ja ei tasu tormata. Tol päeval sadas vihma, seega jooksin ruttu autost poeukseni, aga poeukse ees olev metallrest, mis vist muidu mustust kogub, oli väga libe, seega panin põlve maha ning sain omale kena mustri jalale. Vapralt tatsasin veel poodi edasi ka, aga ühel hetkel tundsin, et püksipõlv oli veriseks imbunud. Läksin autosse tagasi ja vaatasin, et mis siis juhtus. Esimene reaktsioon oli kohe, et “palun mitte ainult õmmelda”. Sest nendest mitmetest haavadest üks haav tundus mulle esmapilgul üsna sügav. Otsisin google’ist kus Otepääl arsti juurde saab minna ning sattusin väga toreda arstitädi juurde, kes mind kohe aitas, haava puhastas ning siis plaastrid pani ja sideme ümber. Polnudki vaja õmmelda. Kõndimisega õnneks üldiselt probleemi ei tekkinud, aga kükitada ja jalga “kägardada” on raske ja ebameeldiv. Seega kui ma siin hiljuti alles mõtisklesin, et äkki jõuan veel lähiajal ujuma, siis eks ole näha, mis sellest mõttest nüüd saab, kuna praegu ma sellele haavale küll ligunemist lubada ei saa.
Siiski otsustasin kohe, et ei lase sel kõigel enda tuju rikkuda. Elu toimub edasi. Järgmisel päeval oli täitsa suvi ning tegelesime selle nautimisega. Lõpuks õhtu poole jõudsime Viljandisse, kus mul öösel oli esinemine. Esinemisega jäin muidu väga rahule – kõiki laule lauldi kõvasti kaasa, eriti laulu “Suveõhtud”, mille pärast on mul muidugi väga hea meel! Seega loodan, et äkki varsti kohtume jälle 🙂 Sidemes jala peitsin kenasti kleidi alla 😀 Ühe väikse video panin ka oma Facebook’i lehele, kes soovib piiluda, saab seda teha SIIT!Magama sain umbes kolme paiku ja uuel päeval oli juba pool 8 äratus, seega olin suhteliselt läbi omadega 😀 Päeva peale läks seda väsimust õnneks vähemaks, aga õhtul jäin küll vist sekundiga magama. Tollel päeval muidu käisime Maheda Muusika Festivalil ning õhtul vaatamas etendus “Elagu eurotoetused”, mis toimus Arukülas. Võtsime ka sel korral lapse kaasa ja saime kenasti hakkama. Loodan suvel veel mitmele vabaõhuüritusele jõuda. Praegu on kohe selline suur janu nende järele.
Pühapäeval käisime uuesti Maheda Muusika Festivalil. Eelkõige vaatamas Daniel Levi esinemist, keda ma varem polnud live’is näinud, seega Eesti artistidest taaskord uus linnuke kirjas. Esmaspäev oli üsna tavaline kodus olemise päev, ent läks sellegipoolest nii kiiresti. Hommikul käisime rattaga sõitmas, veidike lugesin, tegin kodus jäätist ja alustasin moosi sisse tegemisega. Päris palju on veel vaja ka teha. Õhtul veel üks väike rattatiir ja kuidagi see päev kadus kuhugi. Aa ja vahepeal sain veidi päevitada ka. Oli üks tõsiselt ilusa ilmaga ilus päev 🙂 Loodan tänasest päevast sama ja kavatsen neid päevi täiega nautida.
Viimasel ajal on justnagu mingi kirjutamistung peal. Eks ta nii käigi, lainetena. Lugesin uuesti läbi raamatu “Kõrboja peremees”. See oli gümnaasiumis meil kohustuslik, aga pean tunnistama, et ilmselt lugesin seda suure kooli-tambi all suhteliselt diagonaalis. Seekord sain rohkem süveneda ja kaasa mõelda. Minu jaoks see Villu oli ikka üks imelik mees 😀 Elab ise enda elu keeruliseks. Üldiselt mulle raamat meeldis, aga natukene häiris see, et ta tundus depressiivne ja tume. Muidu hea ladus lugemine.
Viimastel päevadel on mõnus suveilm olnud! Palju igasugust tegutsemist õues on olnud: jalutamist, rattaga sõitmist, lillede istutamist, kasvuhoones tegutsemist jne. Kindlasti jäi midagi ka nimetamata. Pean aga tunnistama, et ma pole siiamaani ujuma jõudnud sel aastal. Olen mitu korda kaasa läinud, aga kas on olnud jube tuul või endal veidi tõbi kallal, aga nüüd kavatsen kindlasti selle lükke ka ära teha. Uueks nädalaks lubab veel suvemat ilma kui juba on.
Cy Riided on saatnud mulle taaskord imeilusaid kleite. Väga hästi sobiv lõpetamiseks või mõnele vähe viisakamale üritusele. Allpool olev kleit aga on just selline hea suvekas, millega praegu ringi käia.
Enda muusika kohapealt veel väga midagi uut rääkida ei saa. Küll aga on õhus mitu projekti, mis taaskord seotud teiste artistidega. Seega olen ka nende pärast väga põnevil ja loodan neid peagi teiega jagada! Kohtume reedel Viljandis!
Pole pikka aega midagi moenurka kirjutanud, seega kohe saab see viga parandatud. 2015. aasta lõpus kirjutasin sellisest lehest nagu Aislestyle, mis algselt oli suunatud rohkem pulmakleitide müümisele, kuid kus on nüüd erinevas valikus muus stiilis kleite, näiteks ka prom dresses ehk ballikleite. Kui ballikleitidest lähemalt rääkida, siis ka neid on valikus erinevaid, nii pikki kui lühikesi kui ka keskmisi. Continue reading Aislestyle 2→
Möödunud nädalalõpp oli kiire ja põnev. Kõigepealt neljapäeval käisime vaatamas Stig Rästa autoriõhtut Kõltsu mõisa aias. Mulle kontsert väga meeldis ja meeldis ka selle formaat. Mulle meeldib just kuulata kuidas see või teine laul sündinud on. Mõni sünnilugu oli juba tuttav ka äsjaloetud Stig Rästa raamatust. Igatahes väga kiidan! Toit oli ka hea 😀
Järgmisel päeval startisime peale lõunat Valga poole, kus õhtul toimus üritus Summerfest 2017. Autosõit oli pikk kuna tegime ka mõned kõrvalepõiked. Lõpuks kohale jõudes oli mul aga väikene hirm. Juba mitu päeva oli mul mingi kerge vindumine sees olnud ja ilmselt eelmisel päeval Stig Rästa kontserdil ikkagi immuunsus sai väikese tagasilöögi ja jäin korralikult haigeks. Köhisin, kurk oli jube valus, nina kinni, kõik jutud. Lootsin küll, et äkki hommikul ärkan üles ja olen terve, aga ei… Ostsin tee pealt veel apteegist asju, et natukenegi tulekahjut kustutada, aga ütleme nii, et nii tõbisena ma pole juba väga ammu lavale sattunud. Üldse olen sel aastal jube vastuvõtlik olnud igasugu haigustele, pean hoolsam olema. Kuna mulle ei meeldi ka suu maigutamine, siis kangekaelselt tahtsin ikkagi live‘i laulda.
Igatahes sättisin end ja lavale läksin peale kella ühteteist õhtul. Õnneks publik oli väga väga tore ja ma vist eelmine aasta rääkisin enam-vähem sama juttu, aga sel aastal siis uuesti: Publikus oli palju vene rahvusest inimesi, kes ilmselt ei teadnud absoluutselt kes ma olen ja miks ma siin olen, ent sellegi poolest elasid nad nii energiliselt kaasa. Seda oli nii tore vaadata. Samuti oli publikus taaskord tavapärasest veidi rohkem noori, nagu ka suve avapidudel täheldasid. Peagi sain ka aru, et nad olid tulnud just laulu “Suveõhtud” kuulama. Kuidagi isegi sain lauldud. Eks musta tuli tavapärasest rohkem sisse ja hääl oli ka palju palju nõrgem. Sellele saab ka allolevast videost kinnitust, aga kuna kogu see emotsioon oli jäädvustamist väärt ja publik oli nii vahva, siis ikkagi selle videoklipi üles laadisin. Olen viimase paari aastaga hakanud vähem igasuguste asjade üle põdema, seega suhtun rohkem nii, et oli täitsa okei esinemine ja pole hullu 😀 Ise küll võtan arvesse ja tean, et kus järgmine kord võiks paremini olla, aga ma ei põe neid asju enam nii hullult nagu oma laulmise algusaastatel. Lõppude-lõpuks ongi oluline, et ma ise ei muretseks ja oleksin rahul.
See video on siis “Suveõhtute” kolmas esituskord. Kuna kutsuti lavale tagasi, esitasin seda veel korra. Peale laulmist läksin kohe ööbimispaika, kuigi magama sain alles peale kella kahte öösel, kuna muusika oli nii vali 😀 Pole aga hullu, kuna peale esinemist on nagunii adrenaliin nii laes, et raske oleks kohe voodisse kukkuda ja uinuda.
CY Riided olid mulle taaskord imeilusa kleidi saatnud, mida rõõmuga kandsin. Tundub, et neil koledaid riideid polegi 😛 Järgmisel päeval liikusime siia-sinna. Käisime korraks rannas ja vaatasime niisama ringi.
Õhtul jõudsime Pärnusse, kus käisime Ammende villa aias kuulamas kontserti “Kummardus Valgrele” ehk siis tõsiselt tihe kultuuriprogramm oli nädalavahetusel. Kontsert oli ilus.
Tore, et täna on isegi täitsa suveilma olnud. Loodetavasti läheb veel soojemaks. Tahaks igat kübet sellest suvest enda sisse talletada, sest nagu ta Eestimaal kipub olema – kauaks teda pole. Täna on ka parem olla, eile oli veel nadi, aga täna on tunne täitsa okei. Lihtsalt juhtus selline asi, et pühapäeval üles ärgates polnud mul häält. Jällegi ei mäleta millal selline asi viimati juhtus. Kahjuks pole mul aga häält veel tänagi. Loodetavasti tuleb ta aga ikka tagasi 😀 Eks veidi ikkagi õpetuseks ka, et haigena lavale minna on väga ohtlik.
Järgmine esinemine on järgmisel nädalal Viljandis. Kohtume seal ja loodetavasti tuleb taas üks vahva ülesastumine.
Esinen: 21. juuli Viljandi, Club Red 1. detsember Räpina, pubi Turist
Ilmselt mu loomepaus tegi head, sest nüüd on selline tuhin peal, et pean oma hobuseid tagasi hoidma 😀 Mitu päeva järjest olin klaveri taga, kirjutasin uusi viise/sõnu/terveid laule. Tunne on selline, et tahaks veel ja veel. Eks veel ilmselt mõned päevad olen selles osas aktiivsem, aga mul on juba hunnikuga raamatuid valmis pandud, mis tahan kindlasti läbi lugeda, seega kibelen ka nende manu. Paari päevaga saingi juba läbi ühe raamatu – Vahur Kersna “Ei jäta elamata”. See on siis tema teine raamat ja seekord pühendub see rohkem tema teekonna kirjeldamisele haiguse osas. Edasi kavatsen ette võtta taaskord mõned klassikud, aga neist siis järgmine kord.
Ma ei hakka täna pikka juttu tegema, lihtsalt pisike ülevaade 😛 Möödunud päevadesse mahub mitmeid huvitavaid seiku. Näiteks käisime metsmaasikaid korjamas. Leidsime ühe väga hea koha, seega Renate, võta ainult kätte ja mine korja. Mis seal salata, metsmaasikad on nii väiksed ning selleks, et suurt hulka kokku korjata, läheb päris tükk aega. Siiski on see aga seda väärt, sest metsmaasikamoos on minu lemmik!
Samuti olen saanud käppa proovida ise jäätise tegemisel. Endale üllatuseks tehakse seda alguses sama moodi kui creme brule’d, mida siin olen harjutanud. Esimesel korral tegin tavalist vanillijäätist, teisel korral šokolaaditükkidega jäätist. Pean tõdema, et põhimõtteliselt maitseb täpselt samamoodi nagu poe oma. Mõned väiksed detailid on veel, mida pean harjutama, aga muidu olen täitsa üllatunud. Arvasin, et tuleb hoopis midagi muud.
Juba homme kohtume aga Valgas! Ootan seda esinemist väga ja loodan, et tuleb kihvt esinemine! Kes aga soovib hea hinnaga minu plaati “Teekond Hingeni” endale tellida, siis kirjuta mulle mu postkasti või Facebook’i – hetkel on üks hea kampaania meil käimas 🙂
Tere-Tere! Pole ammu kirjutanud. Olen hetkel pidamas loometegevusest väikest pausi. Tunnen, et pean ennast hetkel laadima ja täitma ning selletõttu kuna kirjutamine on ka minu jaoks loominguline tegevus, olen seda veidi edasi lükanud. Olen vahepealse aja tegelenud erinevate tegevustega, mis mind taaskord laadida aitaks. Loodan, et ma nüüd valesti ei kõla – midagi pole halvasti 😀 Lihtsalt kuna viimase poole aastaga on palju endast välja kirjutatud, siis nüüd vaja jälle materjali enda sisse saada. Lugesin Stig Rästa raamatut, kus oli selle kohta ka hästi öeldud – enam-vähem taoliselt, et kui “akvaarium on tühi, siis pole mõtet sealt laule välja punnitada ja kui akvaariumi täita ja see hakkab üle ääre ajama, siis on mõtet midagi kirjutada, kuna nagunii “ajab kõik üle ääre” “. Midagi sellist oli. Vot aga ei hakka pikalt siin seletama, lühidalt kokkuvõttes olen loomingulise laadimise pausil 😀 Eks oma osa täidab ka see, et väljas on (üldiselt) ikkagi suvi ja palju on õues oldud ja arvuti taha nii palju pole jõudnud ka. Eks muidu veidi olen ikka klaveri taha sattunud, aga natukene on fookus hetkel muudel asjadel. Ma olen hästi palju praegu lugenud, seega räägingi alustuseks raamatutest.
Robbie Williamsist ma enne suurt midagi ei teadnud. Eks suurimaid hitte olin ikka kuulnud, aga temast endast kui artistist väga ei teadnud. Samuti ei olnud ma kursis Take That loominguga, seega oli huvitav äratundmis hetk nii mõnegi loo puhul. Natukene oleks tahtnud sellist põhjalikumat ülevaadet, kuna raamat on üldiselt üles ehitatud stiilis “pilt – seal kõrval pikem kommentaar” ja nii terve raamatu vältel. Seega sellist väga ladusat ja siduvat juttu nagu ei olnud. Midagi sain aga aimu ikkagi. Mind aga huvitavad just selliste raamatute puhul, kuidas see või teine laul on sündinud – selles raamatus ma seda infot väga kätte ei saanud.
Vahur Kersnast ma ka lähemalt väga midagi ei teadnud. Taaskord, sellist üldist infot ikka, et tegu saatejuhiga ja et viimastel aastatel on ta raske haiguse küüsis olnud, aga rohkemat väga mitte. Seega see raamat läks mul väga kiiresti ja oli huvitav lugemine. Maalis temast hoopis teise pildi ette. Samuti palju pilte raamatus.
Samamoodi maalis teise pildi ette Stig Rästa raamat, mis mul ka väga kiiresti läks ning kiidan seda raamatut väga. Aus ja puhas ülestunnistus.
Viimasena, mis mul praegu pooleli on – E. Vilde “Mahtra sõda”. Ma ausalt ei tea kus ma varem elanud olen, aga mulle meeldib see raamat tohutult – julgen öelda, et see on mu viimase aasta lemmikraamat. Alguses oli väike kartus sees, et äkki on raske lugeda, nagu nende vanemate raamatutega kipub olema, sest kirjutamisviis siis ja tänapäeval on täiesti erinevad. Tõsi küll, nii mõnigi kord lugesin mõnda lõiku uuesti üle, et aru saada, mis nüüd taheti öelda, aga tegelikult on seda raamatut minu arust küll hea ja ladus lugeda. Mulle meeldib, et autor on paljud asjad kohe ära seletanud ja erinevaid kommentaare juurde lisanud, mis aitavad tolle aja olusid paremini mõista. Samuti on see raamat ka väga hea õpik. Mulle meeldivad raamatud, mis mulle midagi juurde annavad – mingit uut teadmist, infot mille üle mõelda. Tänu sellele raamatule tean ma nüüd, mis asi täpselt see Mahtra sõda ikkagi oli ning kuidas tol ajal talupojad hakkama saama pidid. Täitsa kurb tegelikult, aga ilmselt see kõik on meid, eestlasi, teinud selliseks nagu me täna oleme. Naudin seda raamatut väga ja rõõmu pakub veel see, et tegemist on tegelikult triloogiaga, seega peale seda raamatut ootab mind veel kaks raamatut. Loodan vaid, et need järjed on sama hästi ja põnevalt kirjutatud.
Olen ka mõningaid uusi roogasid(/roogi?) katsetanud. Kõigepealt kiidan väga sellist asja nagu orsotto. Seda sellepärast, et mulle muidu kruubid absoluutselt ei maitse. Too orsotto, mis on siis põhimõtteliselt nagu odrakruubist tehtud risoto, oli aga niiiiii hea! Tegin seda veel mitu korda ja teen kindlasti uuesti. Leiab nüüdsest tee minu sagedasti-tehtavate-retseptide hulka. Teiseks uueks avastuseks oli vaniljepuding, mida tegin ka vist kokku viis korda, et saavutada kõrgem vilumus 😀 Tegelikult hakkasin tegema creme brule’d, aga kuna mul ei ole seda leeklampi ning seega ei saa ma peale teha suhkrukrõbedikku, siis ei oleks ta enam ka creme brule vaid siis on ta põhimõtteliselt nagu vaniljepuding. Siiski on ta ka nii väga hea. Järgmise sammuna kavatsengi omale kuskilt leeklambi saada, et siis lõpuni välja minna.
Muusika kohapealt. Viimased esinemised olid suve avapidudel ja nüüd on väike paus sisse jäänud – järgmine esinemine on 7. juulil Valgas. Ootan väga-väga! Vasakpoolsel pildil olen Lõuna-Eesti suve avapeol CY Riiete kaunis kleidis (foto: Mariliis Nõmme). Möödunud nädalate jooksul käisin stuudios. Tegelesime looga #KSS. Laulsin uuesti sisse ühe lause, milles otsustasin sõnastust muuta ning lisaks kõik bäkid. Muidu nagu pole uute lugude kallal hetkel eriti progressi olnud. Eelkõige katsumegi nüüd laulu #KSS valmis saada, sest kõik vokaalid on sisse lauldud. Kui see laul valmis, siis liigume edasi järgmiste laulude kallale. Suureks üllatuseks avastasin ühel päeval, et Rebecca Black, kelle ühe laulu olin varasemalt ära kaverdanud(LINK), on mu videot maininud enda videos (VAATA SIIT)Ikka on tore, kui sind on märgatud 🙂
“Suveõhtutel” läheb minu arust ka päris hästi. Natuke enam kui kahe kuuga on laulul juba pea 400 000 vaatamist. Selles osas olen ennast ületanud. Laulude pealt on ka nii hea vaadata kui kiiresti ikka aeg läheb. Minu jaoks me alles andsime selle loo välja, aga juba on üle kahe kuu vana. Väga tavaline on, et kui olen äsja uue loo välja andnud, siis juba küsitakse, et millal järgmist saab 😀 Hetkel ma sellele veel vastata ei oska. Nii mõnigi uus laul on juba valmis, midagi on ka stuudios tegemisel ja mõnda kibelen väga stuudiosse viima kui eelmised valmis saavad, aga millist ja millal neist järgmisena välja anda, seda ma praegu ei teagi. Vaatame jooksvalt. Vaatame kuidas “Suveõhtutel” edasi läheb. Kui läheb hästi edasi, siis pole mõtet veel nii pea hakata uue lauluga eelmist summutama.
Aga kohtume juba sellel reedel! Ning postituse lõppu panen ka ühe kõige uuema klaverivideo minu poolt. Millal tuleb uus postitus? Hetkel lubada veel ei oska. Võib-olla tuleb jälle veidi pikem paus, võib-olla mitte. Vaatan seda jooksvalt ja midagi hetkel ei plaani. Kirjutamata ma aga ei jäta ning varsti on siin kindlasti ka uued postitused 🙂
Oijaa kui palju on teha pidevalt. Sel nädalavahetusel käisin linnas. Hakkasime järgmist laulu edasi tegema. Selle nimeks on “Hasart”. Dnb taoline moodustis tuleb. Reedel on esimene esinemine peale Winterjam’i, Raplas. Esitan seal kaks laulu “Paanika” ja “Sõnu Pole Vaja”. Siis järgmisel nädalavahetusel on Paides näitepäevad ja peale seda juba vaheaeg. Praegu hakkan õppima.
28. märts pühapäev 2010
Vaheaja viimane päev. Mul pole elu sees ühtegi vaheaega nii kiiresti läinud. Reedel käisin Tallinna 32. Keskkoolis katsetel. Sain estas 6,5 punkti, matas 8 ja inkas 5 punkti kümnest. Tunnistusel oli mul muidu kolm nelja: mata, keka ja ajalugu. Aprilli esimestel nädalatel peaks tulema nimekiri neist, kes kutsutakse 32. Keskkooli vestlusele. Laupäeval oli Õismäel ka katsed, sain 20,5 punkti testis ja 30 punkti vestlusel 30st. Pühapäeval olin kodus. Esmaspäeval läksin jälle linna. Käisin stuudios. Olin päev otsa söömata, süda läks pahakas ja sellepärast oksendasin öö otsa. Järgmisel päeval oli täiesti normaalne olla. Läksin stuudiosse. Sain kaks laulu sisse lauldud. Kolmapäeva õhtul tulin koju. Neljapäeval oli tantsuring, peale seda bändiproov. Kella seitsmeks õhtul jõudsin koju. Reedel oli Paides kosmeetik ja juuksur, värvisin juuri. Laupäeval läksime A.-ga linna. Läksin stuudiosse uuesti ühte laulu sisse laulma. Õhtul tulin koju. Täna olen niisama, homme on bioloogias töö. Kolmapäeval on sünnipäev! Reedel ja laupäeval peame K.-ga koos sünnipäeva noortekas.
12. mai kolmapäev 2010
Õudne, ma ei suuda oma elu enam siia kirjutada 😀 Pean netis blogi, nii et sealt leiab nüüd minu mõtted ja tegemised.
Ma tegin juba tegelikult mitu kuud tagasi korralikult research‘i, et leida enda soovidele parim kaamera. Teate kui keeruline see oli… Otsustasin kohe, et tahan seekord väiksemat kaamerat ja see tegigi asja keeruliseks, sest kui ma oleks mõne suure peegelkaamera kasuks otsustanud, siis oleksin ilmselt saanud väga kiiresti oma valiku tehtud. Tahtsin aga hübriidkaamerat ja siis algaski pihta pikk uurimine… Küll olid mõnel kaameral kõik näitajad väga head, aga ei olnud seda keeratavat ekraani. Kuna ma tahan klaverivideoid tehes ikka näha, kas mu käed mahuvad ära ja kas fookuses olen, siis pidi see olema täiesti must have asi. Siis jälle oli see keeratav ekraan olemas, aga ei olnud mikrofoni sisendit, mida mul klaverivideote jaoks ilmtingimata vaja on. Kusjuures tohutult paljudel kompakt/hübriidkaameratel puudub mikrofonisisend. Uskumatu. Muidugi tahtsin, et tegu oleks ka uue kaameraga, et saaksin sellega mitmeid-pikki aastaid hakkama ja ei pea varsti uut hakkama vaatama. Ning muidugi Wi-fi. Ning välimuse kohapealt soovisin lihtsalt nii palju, et võiks olla veidi retro hõngu. Hetkel olen küll kasutanud mõned päevad, aga jõudnud juba teha palju pilte ja olen väga rahul! Nii ilusad puhtad pildid tulevad. Tore on veel see ka, et ekraan on puutetundlik ja fokuseerimine tundub väga sujuv ja kiire. Samuti kui tahad mingit kindlat asja fokuseerida, siis on seda väga mugav teha ekraani peale vajutades. Ilmselt muidugi parema ülevaate saan ette siis, kui olen jõudnud mõnda aega kaamerat kasutada. Ainuke asi, mis ei meeldi, on see, et mälukaardisisend asub kaamera all, ehk siis kui ma tahan peale klaverivideo salvestamist mälukaardi välja võtta, siis pean kaamera statiivi pealt maha keerama, mis on veidi tüütu, aga kõik muu õnneks korvab selle. Seekord siis tegin alustuseks kolm videot. Üks Eesti oma ka. Ühtlasi üritangi veidi rohkem Eesti poole ka vaadata, et Eesti jälgijad ei peaks pettuma. Samas mulle aga tundub, et sel aastal pole veel väga palju eestikeelseid häid laule ilmunud… Aga eks midagi ikka leiab.
