“Kunagi kui sul formspring oli, siis rääkisid, et pole su näonahk nii hea midagi ja kunagi ammu oli see veel hullem. Kas nüüd on paremaks läinud? Mis tegid selle jaoks?”


Seitsmendas klassis läks suht lappama, kõige hullem oli 7-10 klass, 11ndas hakkas paremaks minema. Umbes kaheksandas klassis hakkasin kosmeetiku juures käima. Esialgu harvemini, aga 9ndas ja 10ndas käisin päris tihti. Nüüd olen jälle harvem käinud.

Nagu paljudel asjadel minu elus, siis alati proovin leida selle kõige parema, olen käinud läbi mitmeid juuksure, et leida see õige ja nii ka kosmeetikutega. Ma muidugi arvan, et kosmeetik küll aitab sind, aga paljuski pead sa ise ikkagi ära tegema. Näiteks väga lihtne ja elementaarne asi, mis minu puhul aitas, oli see, et ÄRA NÄPI OMA NÄGU. Ja see tõesti aitas, sest kuigi sulle võib tunduda, et su käed on puhtad, siis kõik asjad, mida sa igapäevaselt katsud, on tegelikult mustad ja kui sa oma kätega siis nägu käpid, läheb kõik see mustus sulle näo peale ja nii need huvitavad asjad kõik sulle näkku tulevad. Ma ei pea silmas isegi sõna sõnalt näppimist, aga kui mina kasvõi oma näppude/käte peale pead toetasin tunnis, siis andis see varsti kohe tunda.

Teine asi on see, et olen ka pikka aega proovinud leida omale seda õiget näopuhastustoodet. Olen proovinud igasuguseid välismaa tooteid, aga lõpuks toode, mis mulle tõesti mõjus, oli Eesti Looduse saialille puhastuspiim. Varasemalt oli probleeme sellega, et küll nahk koorus maha, küll oli liiga rasune, aga see toode sobib mulle ideaalselt.

Maske ma väga ei tee, ainult siis kui tunnen, et see on hädavajalik. Pesen nägu iga hommik ja õhtu, samamoodi kui tunnen jälle, et nägu must, siis olen ka keset päeva pesnud. Midagi eriskummalist ma ei tee.
Näonahk on jah nüüd paremaks läinud.

 

Minu album on nüüd üle Eesti jõudnud ka paljudesse kauplustesse, mine tšeki järgi. Muidugi mõningatesse veel alles läheb ka.

Laupäeval lõpetamine läks täitsa okeilt. Muidugi ma pole kunagi niii närvis olnud kui tookord olin. Laulsin klaveril Stiihiat. Kahju, et keegi ei filminud (vist). Vasak jalg korralikult värises ja käed ka, alguses tundus, et hääl ka, aga üritasin oma mõtted stabiilseks saada ja olukorda nautida, siis läks vahepeal paremaks. Aktus kestis kaks tundi, lõpetajaid oli meil umbes 120, peale seda oli lillede üle andmine ja pildistamine.

Peale lõpetamist sõitsin maale, istusime sõbrannaga ja minu perega veidi aega, siis läksime sõbranna poole, tähistasime mu lõpetamist. Sain ka kiituskirja bioloogias. Mul oli 8 nelja ja 14 viit ehk siis keskmine hinne on 4,6. 

Pühapäeval läksime Kosele. Olime pikka aega sõbranna õe juures, õhtul käisime kahel jaanitulel, esimene tundus veidi lahjem, seega otsustasime Kose jaanitule kasuks. Olin seal hommikutundideni. See oli ikka uskumatu, mis seal toimus. See oli hetk, kus ma tõesti tundsin uhkust, et olen eestlane ja nägin, kuidas eestlane oma rahvast hoiab ja armastab. Nimelt vahepeal mõned lood diskol olid rahvuslikud laulud ning kõik tantsuplatsil olevad inimesed võtsid üksteisest käest kinni, nii et moodustus suur suur ring. Käisime käest kinni mitu ringi läbi, kõigutasime käsi, hiljem anti meile kuskilt ka väikesed Eesti lipud ja lehvitasime nendega. Tõsiselt selllllline rahvuskuuluvusetunne tekkis, et peaaegu oleks pisar silma tulnud. Öösel ma aga väga ei maganud, seega olin esmaspäeval suhteliselt magamata. Selle nädalavahetusega toimusid mu elus ka mõningad muutused ja ma sain paljudes asjades selgusele.

Esmaspäeval sõitsime sõbrannaga Rapla lähedale ta tädile külla. Alguses pidin linna tööle minema, aga kuna selja taga oli raske nädalavahetus, siis esmaspäeval siiski tööpäeva ei olnud. Korjasime maasikaid, tegime grilli, rääkisime juttu. Linna lähen homme hommikul. Kaua seal olen, seda veel täitsa täpselt ei tea, aga eeldatavasti mitu päeva, saan ka paljud asjad maal läpakas ära teha.

Liblikaga on seis seal maal, et üks master on meil nüüd käes, aga kuulan seda teisipäeval stuudios, kuna läpaka kõllid ei anna siiski seda õiget heli välja. Teist masterit veel ootame. Video sellele ei tule seekord sõnadevideo ent ei tule ka otseselt tüüpiline muusikavideo. Too on juba peaaegu valmis ja see stoori, mis selle taga on, liigutas mind tõesti südamepõhjani. Siin kohal pean tänama Erika Era! Küll Te ka peagi ise näete. Ootan loo välja tulekut väga. Tulemas on korralik suvebiit.

Mu viimane DJ set oli juba üle aasta tagasi. Nüüd aga olen taas puldi taga! Seekord küll Lätis. Pean ütlema, et veidi kardan, loodan, et saan enne peo algust seal veidi harjutada, kuna ma tõesti pole ammu mänginud, äkki ei oskagi enam..