All posts by RENATE

About RENATE

Laulja- ja laulukirjutaja Renate Saluste. Kirjutan enda igapäeva toimetustest ning muusikast.

See nädal saatsime Liblika originaali masterisse ära. Saatsime seekord kahte kohta. Ootan tulemusi väga, et saaks võrrelda neid oma vahel. Akustilise versiooniga e. ballaadiga pean veel tegelema. Loodan, et mul on selleks see NV aega, saaksin viimase lihvi ära anda. Stuudios see nädal mängisin ka veel ballaadi jaoks paar asja juurde, aga pean neid veidi ikkagi veel kruttima.

Sain ka ühed reklaamvokaalid sisse räägitud kolme Kanada raadio jaoks. Neil on nimelt eetris ka selline saade nagu “Eesti Pop” ja nad tahtsid seal ka minu häält kasutada (lisaks lauludele).

Neljapäeval käisin koolis, andsin allkirjad, sain nö. klassiraamatu, kus on iga klassikaaslase kohta mingi jutuke ning lisaks veel palju huvitavat lugemist, sain oma põhikooli lõputunnistuse kätte (keska oma saan aktusel) ja sain ka 12. klassi tunnistuse kätte (see kus on hinded peal, mitte see roheline paber). Eks see prantsa kolm natukene rikkus üldist vaatepilti, aga olen õnnelik, et niigi hästi läks kuna see prantsuse keele eksam mis viimane periood olid oli no aeuhgasuoghaeuogh.

Otsi mind

Panin ma ripsmed omale tagasi. Silmad sügelevad nii hirmsasti. Üle poole aasta oli nüüd
vahet, tahtsin kindlalt lõpetamiseks panna tagasi, aga eks ole näha kui
kaua nüüd nendega olen.

Täna hommikul lähen aga juuksurisse – juuri värvima. Homme hommikul lähen linna, et teha proov ja kell 15:00 hakkab see viimane pull pihta.

Lugeja küsib… (2.16)

“Saan aru, et sul läheb neljas aasta muusikat tehes? Võrdle ennast läbi nende aastate, kas tunned, et oled ka arenenud?”

Olen kindlasti tohutult arenenud. Nii kuuldavalt kui ka vaimselt. Hea muusika tegemiseks peab ka nutti olema, mõistust, peab suutma pilte kokku panna ja asju ette kujutada. Kindlasti on mu laulud muutunud sügavamaks, keerulisemaks. Esimesed lood olid mul üsna sellise tüüpilise salm refrään ehitusega, nüüd aga ehitan juba üles palju keerulisemaid laule. Stuudio näitab paljuski, kuidas sa tegelikult laulad, tänu sellele olen võtnud väga palju laulutunde ning võtan neid ka edaspidi, sest pildid, mida vokaalselt saavutada tahan on selged, aga tahan neid saavutada muidugi järk-järgult.

Kõige hullem on see, kui kaotad pildi selles, mida sa saavutada tahad ja mida järgmisena tegema hakkad, kuniks mul see ees on, on kõik korras. Praegu tean väga hästi, mida järgmisena ette võtan, aga ei taha neist asjadest kohe varases staadiumis avalikult rääkida kuna ka tihti iga lihtsa asjaga läheb kauem aega kui sa ette kujutad, olen ka seda õppinud.

Nüüd plaat müügil ka iTunesis!
https://itunes.apple.com/ee/album/teispoolsusest/id661683148

Lisaks ka Amazonis:
http://www.amazon.com/Teispoolsusest/dp/B00DE24S8G/ref=sr_1_2?ie=UTF8&qid=1371196583&sr=8-2&keywords=renate+teispoolsusest#mp3TrackPlayer

Selle nädala jooksul jõuavad mu plaadid ka teistesse Prismadesse üle
Eesti. Raplas saab osta mu plaati Hepadest ja Karmani kaubamajast. Võrus olemas veel Club Tartus ja üsna pea hakkab jõudma Apollodesse ja Rahva Raamatusse.

Teisipäeval oli pikk tuuritamisepäev. Jõudsin koju ka alles kell üks öösel, startisime Tallinnast kell 9 hommikul. Käisime Ringis ja Ruudus intervjuudel, viisime mõndadesse kohtadesse ka plaate, panime plakateid üles.

Ring FM’is
Ruut FM’is

Tõrva esinemisest otse vaates pilte polnudki..

 

Lugeja küsib… (2.15)

“Kuidas hindad oma klaverimängu oskust, kuidas tulid üldse mõttele hakata panema videoid youtube ja millal esimesed lood kõrva järgi ära mängisid?”


Hindan keskmiselt. Suure hoo andis kindlasti sisse see, kui sain jõuludeks omale oma esimese (roosa:D) digikaamera. Esimene laul oli Põdrakasvataja laul ja olin väga pisike siis, umbes kuuene. Järgmine oli teises klassis Titanicust pärit My Heart Will Go On, peale seda tulid mõningad Eesti pop lood ja Linkin Parki lood ning nendega ka oma channelit alustasin, vaata siit: http://www.youtube.com/user/Renzu0/videos?flow=grid&view=0&sort=da

Algusest klaverdasin kõike, mis mulle meeldis, alles hiljem hakkasin mõtlema rohkem oma nišši peale. Selleks oli/on Eesti lood + tantsumuusika üldises plaanis, aga tuleb sisse ka erandeid. Minu nišš sai kohe avapaugu looga Stereo Love, mis sai kiiresti päris palju vaatamisi youtubes, tegin sellest ka kaks erinevat versiooni, millel mõlemal on mitusada tuhat vaatamist.

Vahetult enne esimest korda Tre Stuudiosse minekut klaverdasin ära ka Koit Toome Kaugele Siit ja tegin seda spetsiaalselt WhiteBwoy remixi järgi. Kui stuudiosse läksin oli seal ka rastapatsidega WhiteBwoy, kes mind kiitis ja ütles, et peaaegu üks ühele. Olin nii önnes.

Palju tellijaid tuli mulle juurde ka sellega, kui klaverdasin hardstyle laule, kuna seda tegid youtubes üldse väga vähesed. Nüüd on aga need lood suhteliselt soiku jäänud kuna esiteks ma ei kuula peaaegu üldse enam hardstyle’i. Hakkasingi seda esmalt kuulama just siis kui läksin TRE’sse, varsti olid aga kõik head lood ära kuulatud ja enam seda stiili nii väga ei kuulanud.

Järgmine pommlaul oli Sierra Leone, muidugi oli enne seda veel palju laule mis said umbes tuhat vaatamist, kümmetuhat ning mõned ka üle sajatuhande vaatamise lood, aga Sierra Leone on siiamaani saanud juba üle poole miljoni vaatamise.

Hetkel minu kõige vaadatum klaverivideo on Avicii – Levels, üle 700K vaatamise.

Väike video Tõrvast.

Loodan, et varsti on pilte ka tulemas. Täna on muidu selline uimane päev olnud, oli tööpäev mul. Homme läheme plakati ja kleepsutuurile üle Eesti – tuleb pikk pikk päev. Üritan täna veel veidi raamatut ka lugeda – “Rockrapsoodia”.

Nädalalõpus üritan jälle kokkuvõtte teha. Laupäeval on ju mul lõpetamine, kes soovib tulla siis 15.00 TTÜ aulas. Neljapäeval on plaan sõbranna lõpetamisele minna, õhtul maale. Reedel juuksurisse ja õhtul lõpetamise proovi. Tegelikult ootan juba nii väga, et kõik see läbi oleks. Siis on ametlikult keskaga kõik. Samamoodi nagu 9. klassi lõpetamisel, hakkab mul praegu ka tekkima selline tunne, et ei viitsi sinna üldse minna. Just sellepärast, et nii palju muresid on sellega – et kleit ja kingad ikka okeid oleks ja ise norm välja näeks ja esinemine ok tuleks. Olen ju nimekirjas ka üks viimastest, meid on neli klassi korraga, üle 120 lõpetaja, aga see on meie viimane hetk (võib-olla) kõik koos.

Eile lõppes mu Tõrvas asjatamine sellega, et käisin ikkagi laval 😀 Täiesti juhuslikult mõtlesime, et davai, olen üllatuskülaline. Laulsin kaks laulu Põlen Seest ja Stiihia. Pean ütlema, et alguses ma ei osanud olla kuidagi, kuna ma pole ikka väga pikka aega olnud laval ilma kontsadeta ja ei osanud jalga tatsata korralikult 😀 Olin nimelt tennistega. Aga muidu oli väga vägev. Tuttu sain hommikul poole kaheksast.

Täna käisin küüntes. Nüüd täna või homme lähen linna, ei teagi hetkel veel. Hetkel aga lähen laulan!

Nonii, praeguseks on mu plaadid müügil veel lisaks nendes kohtades: Sikupilli Prismas, Rocca Al Mare Prismas, Kristiine Prismas, Saaremaa Kaubamajas, Viru Laseringis. Kindlasti jõuab ka kaugematesse kohtadesse üle Eesti ning veel nädala-kahe jooksul lisandub kohti, kuhu plaat müüki läheb.

Eile laulsin 18+ peol Jõhvis Stiihiat lausa kolm korda järjest.

Praegu asun Tõrvas, kus olen asjatamas.

Muidu nädal on jälle töine olnud. Oleme saanud ka Liblikaga edasi tegeleda. Originaal on juba peaaegu valmis, pole veel masterit. Teeme sellele loole ka klaveriversiooni ning selle kallal sai hakatud ka tegelema. Eelmine nädal mängisin stuudios selle sisse ning lisasin ka viiuleid/mölle. Sellel nädalal nokitsesin veel veidi selle loo kallal ja saatsin Laurile ära, et tema üle viimistleks ja vokaalid peale paneks. Nüüd järgmisel nädalal mängin veel paar klaverikäiku sisse selle loo jaoks.

Muud mul väga uudist polegi. Alustasin uue raamatuga ja vabal ajal vaatan teist hooaega “Sõbrad” 😀

Lugeja küsib… (2.14)

“Olen vahepeal su jutust aru saanud, et ka sind on koolis kiusatud? On see tõsi? Räägi lähemalt.”

Tegelikult vist koolikiusamine minu puhul on vale kasutada, pigem mõnitamine. Olin väiksemana ääretult ebakindel (mis ei anna muidugi õigust mõnitamiseks) ja selline omas mullis olija. Muidugi olen seda siiamaani ent saan paljudest asjadest nüüd palju paremini aru ja oskan analüüsida, miks mingid teatud olukorrad tekivad. Olin seltskonnas ka ääretult vaikne ent üritasin ikkagi vahete vahel midagi öelda ja massi sulanduda (samamoodi ei ole ma tegelikult siiamaani seltskonnahing ja tunnen, et ei taha olla ka). Mul vedas veel nii palju, et mul lasti kaasas töllerdada nii, et mõndadel kordadel ei pidanud ma täiesti lõuner olema, enamikel aga küll.

Esimesest klassist ma seda nii väga ei mäleta, võib-olla ka sellepärast, et meil oli nii vähe tunde, et “draamad” ei jõudnud tekkida. Arvan, et põhiline teema algas teisest-kolmandast klassist. Ma suhtlesin üldse kuni umbes kuuenda klassini rohkem poistega. Mul oli klassis üks sõbranna, kellega suhtlesin, ent siiski tihti valis ta teatud olukordades selle, et jättis mind üksi nt. klassieksursioonidel, kooliüritustel jne kuna oli olla kellegi lahedamaga ja siis eemalt jälgis mind, et kas ma olen ikka piisavalt üksik ja ega mul kellegi seltsis tore olla ei ole. Suhtlesime põhiliselt tundides kuna ilmselgelt polnud tal siis kellegi teisega suhelda. Umbes neljandas-viiendas klassis muutus asi sellega, et kooli tuli teisest koolist juurde palju tüdrukuid, kellega alguses ka hästi läbi sain, ent siis käiski mingi klõks. Minuga ei suheldud enam. Olin teise kuni kuuenda klassi vahepeal ülimalt aktiivne, käisin kooli kõrvalt viies kuni seitsmes huvialaringis, ka aeroobikas/tantsimises. Tihti olid meil noortekas õppelaagrid, kus siis õhtul/öösel oli chill olemine, olin seal ka üksi, ma tundsin lihtsalt, et mind ei taheta seltskonda ja ma ei oska nende tüdrukutega millestki rääkida. Tol ajal olin õnnelikum kui sain poistega matsu mängida, arvutimängudest ja autodest rääkida.
 

Mäletan, et ka teises või kolmandas klassis sain mingi kontrolltöö nelja ja läksin endast välja. Mul oli kodus väga range kontroll hinnete üle ja teadsin, et kui koju lähen saan riielda ja karistada. Kartsin nii väga. Mõned inimesed nägid, et mul oli pisar silmas ja sain selle pärast mõnitada. See on üks konkreetne olukord, mis mul on aastast aastasse siiamaani nii selgelt meeles olnud ja mida mulle veel aastaid meelde tuletati.

Mäletan ka seda väga hästi, et me ei olnud iseloomude poolest tolle klassiõega lihtsalt kokku loodud. Ma suutsin leppida kui ma olin teistest kehvem – parandasin end teinekord kuigi jah, ma tahtsin ka erinevatel aladel hea olla, aga ma ei võtnud seda nii tõsiselt kui ma ebaõnnestusin – mina pigem õppisin olukorrast. Tolle klassiõega tajusin aga ma juba nii pisikesest peale kui ta oli kade. Kui sain kontrolltöö parema hinde, kui sain tunnustatud millegi poolest, tundsin pööritatud silmi oma kuklal ja millegi pärast ei suheldud minuga terve koolipäeva. Saime kõige paremini läbi just siis kui teda tunnustati, kui tal läks milleski hästi. Kusjuures see olukord hakkas taanduma alles keskkoolis.

Minus toimusid muutused alates seitsmendast klassist, puberteediga. Tutvusin uute inimestega, ka endast aasta noorema tüdrukuga, kes on mulle väga kallis sõbranna siiamaani. Alguses suhtlesime lihtsalt vahepeal niisama, aga ma isegi ei mäletagi, kuidas äkki juhtus see, et me olime koguaeg ninapidi koos. Enam ei pidanud ma olema üksi. See sõbranna ei vaadanud milline ma välja näen, vaid oli tunda, et talle on oluline see, milline olen ma seest. Samuti oli tema rahulik nagu minagi, nii et sobisime väga hästi kokku. Nüüd tekkisid muidugi probleemid, et olin omale kellegi toetava leidnud.

Läks aastaid mööda ja alati kui ma mõtlen tagasi, ka praegu, siis leian, et olen muutunud taaskord tugevamaks inimeseks. Tunnen, kuidas aastast aastasse arenen. Kindlasti ei ole ma praegu rauast, aga ma ei näita oma õrnust enam nii välja. Mu minevik on mind õpetanud ja arendanud.

Lugeja küsib… (2.13)

Tänasest ka uus sats “Lugeja küsib”

“Kuidas möödusid suved maal, kuidas erines üldse elu maal ja linnas, millega seal tegelesid?”


Suved maal on mulle alati väga meeldinud. Kõik on nii roheline, värske õhk, linnud laulavad, mõnnamõnna. Teen tüüpilisi maatöid, muidugi viimased aastad käin ka suvel stuudios. Esinemised tunduvad suvel hoopis teistsugused, nagu vabaduse esinemised, kaks aastat tagasi olin ka lapsehoidja, siis terve ühe kuu vältel oli päris palju neid päevi kus hommikust õhtuni olin lapsehoidja. Muidu pisemana tatsasin enamasti oma linnasõbrannaga ringi, kellel on siin vanaema – üle tee mul. Seega tuligi ta tihti terveks suveks maale. Sisutasime aega erinevalt. Küll tegime jalgrattamatku (toiduga). Võtsime kodunt kõike misiganes toitu kaasa ja sõitsime kuhugile künka otsa, istusime maha ja pugisime.

Kunagi ammu ammu oli meil metsas onn ka. Tegelikult isegi kaks. Üks oli tegelikult mitte nii väga metsas, aga see oli nii suure tee lähedal, et kõik käisid sealt mööda koguaeg ja oli kuidagi ebamugav. Teine onn oli minu maja taga metsas, kus müttasime päris korralikult. Rohisime, ehitasime okstest seinu ja ma ei tea mis asju.

Väiksemana käisime tihedamini ka jões ujumas. Ambla jõgi läheb meie külast (Ojakülast) läbi. Korvpalli mängisime tihti, vanemaks saades chillisime rohkem niisama ringi mobiili boomboxiga. Mingi suvi oli jõhkraks teemaks meil ka kaartide mängimine. Mäletan nii selgelt kuidas hommikust sai õhtu Hiina Turaka saatel, päris naljakas tagant järgi mõelda, kuidas me nii sõltuvuses olime sellest. Tihti tegime ka 14 tunniseid Monopoly maratone.

Umbes neli aastat tagasi ööbisime viimati ka “Reed Hausis” 😀 Meilt saadud nimetus mu maja taga olevale hoonele, kus on kaminatuba ja garaaž. Muidu olime seal järjest vast 4 aastat. Kaminatoas siis suviti tavaliselt ka oma ööd veetsime.

Selle postitusega tuleb siuke nostalgialaks peale, räägin kõigest, mida ma enam ei tee. Olid ajad, olid majad.