Esinen: 18. november Tartu, Sõbra Pesa

Märkamatult on lennanud mööda juba pea kaks nädalat. Ning samamoodi suvi. Ühel päeval kui jalutamas käisin tuli mul tohutu kurbus peale, sest õues oli juba jahedam ja sain lõplikult aru, et selleks korraks läbi ta jälle ongi. Nii kiiresti. Mida kõike veel oleks võinud teha. Ootan vist seekord erinevate aastatega võrreldes kõige rohkem juba uut suve. Isegi jõuluootust ei ole hetkel veel, mis mul tavaliselt suve lõpuks ikkagi vaikselt tekkima hakkab… Täitsa kurb on olla kohe.

Räägin aga vahepealsetest esinemistest. Augusti lõpus käisin esinemas Põltsamaal, kuhu viimati sattusin päris ammu. Ühtlasi teadsin, et kohale tulemas on mitu fänni, kellega aeg-ajalt meil suhtlus käib, seega oli tore ka neid inimesi lõpuks näost-näkku näha 🙂 Kogemata unustasin kõrvamonitori maha, mis on saanud mulle “elupäästjaks” viimastel aastatel, seega olin veidi pabinas. Eks tegelikult peab igas olukorras oskama hakkama saada, aga kõrvamonitor on minu jaoks täiesti asendamatu eriti just nendel puhkudel, kui heli mingil põhjusel ei saa olla väga hea. Näiteks seal Põltsamaal oli mu selja taga kohe kivist sein, mis kuidagi väga veidralt heli tagasi põrgatas ning seetõttu ei saanud ma esinedes ka kohe “lainele”. Tundsingi, et pool esinemist võttis nagu aega sisse elada ja siis tuli ka häälde kuidagi kohe kindlus ja ülejäänud pool esinemist läks paremini. Siiski aga rahvas oli tore ja oli armas esinemine.

Väljas oli too õhtu üsna külm, seega läksin jälle seda teed, et kandsin teksasi + tuunikat, kuigi tavaliselt esinen kleidiga. Üks naljakas seik ka… Olin kogemata unustanud maha kleidi juurde käiva vöö, mis selle kenasti kehasse tõmbab, seega tekkis olukord, kus pidin ruttu Põltsamaalt leidma mingi vöö aseaine. Alguses käisime Maximas ja oleksin peaaegu ostnud meeste ujumispüksid, et sealt pealt võtta endale valge pael, millega tavaliselt siis puusa pealt püksid kinni tõmmatakse 😀 Otsustasin aga veidi veel ringi vaadata ja sain hoopiski lillepoest omale kaks pool-läbipaistvat kena laiemat paela, millest siis endale vöö “ehitasin”. Ajas asja ära küll 😀

1. septembril, käisin esinemas Puhja vallas, Võllinge külas, Kõhe talus. See oli ka väga armas ja teistmoodi esinemine. Teistmoodi sellepärast, et esiteks olid lava ees ainult lapsed, keda ma tavaliselt enda esinemistel väga ei kohta ning teiseks sellepärast, et esinemine toimus korraldajapaari taluõues, mis oli väga kihvt ja tekitas mõnusa hubase tunde. Nende taluhoov oli väga kaunis ja enne mind oli ka põhjalik programm lastele välja mõeldud. Lastele esinemisest nii palju, et tundsin ise ka väikest “mugavustsoonist” välja astumist ning teadsin, et tegu on esinemisega, kus on vaja ka publikuga rohkem suhelda. Seega sain ennast selles osas arendada 😀 Kuna eks ma muidu ju veidi uje olen, aga mis parata, tuleb ka seda külge endas arendada ja õppida paremini publikuga suhtlema. Noored pidasid terve esinemise mul lava ees kenasti vastu ja ilmselt teadsidki mind ainult tänu laulule “Suveõhtud”, sest sellele elati metsikult kaasa ja teati ka sõnu. Esinemine oli võrdlemisi pikk – 15 laulu. Peale laulmist tegime veel pilte ja nii armas oli vaadata, kuidas lapsed on ikka nii siirad, tulevad ja kallistavad ning ütlevad armsaid asju.

Kandsin kleiti, mille alguses arvasin, et pean maha kandma. Dekoltee koht oli umbes naba juures ja kuigi tegu pidi olemas maani kleidiga, siis oli ta lühem ja veidi veidras pikkuses. Viisin tolle aga õmbleja juurde, kes seda siit sealt kohendas ja minu arust tulemus tuli väga kihvt 😛 Sel nädalavahetusel olen aga juba Tartus ja Märjamaal, kus toimuvad suve lõpupeod. Kindlasti on tulemas rahvarohked esinemised, seega ootan väga. Märjamaal ma kusjuures polegi kunagi varem esinenud. Kohtume!