Category Archives: Elunurk

Kiire nädal

Elunurk, , , , , ,

Ma ei mõista kuhu see aeg ruttab. Eriti peale seda kui ma terveks sain. Põhimõtteliselt iga päev on olnud midagi teha. Igatahes viimasest (minu tegevusi kokkuvõtvast) postitusest tänaseni vahepealne aeg:

Olen kaks korda käinud stuudios. Esimene käik oli küll üsna lühike, teine pikk, kuid nende kahe käigu peale kokku saime linti laulu #AT taustavokaalid, laulu #M põhivokaalid ning esmakordselt hakkasime salvestama ka laulu #KSS, mille põhivokaalid purki saime. Eelmise nädala jooksul vahetasime veidi tagasisidet loo #AT asjus, aga põhimõtteliselt saimegi selle nüüd täiesti valmis ja lukku. Enne oli juba taust üsna terviklik ning kõik muud asjad ka paigas, seega läkski selle looga kiiresti – taustavokaalid peale ja valmis.

Seega nüüd jäävad luubi alla laulud #M ja #KSS, kus siis esialgu vaja need äsjasalvestatud põhivokaalid paika panna. Edasine kujutaks endast juba seda, et vaja ka neile taustavokaalid laulda, aga selle peale veel veidi vara mõelda, kuna enne tuleb (ilmselt) pikk tagasisidestamine nende laulude demode asjus. Igatahes olen väga elevil. Mulle meeldib väga see stuudioprotsess – see kuidas sa näed, kuidas sinu laulud, mis sa alguses klaveri taga toorelt kirjutatud ja mobiili salvestad saavad läbi produtsendi käe ja korralikult salvestatud vokaalidega hoopis uue ilme. Ehk siis lühidalt öeldes, kuidas üks laul kasvab beebist täiskasvanuks 😀

Lisaks minu enda lauludega peaks varsti ilmuma üks minu kirjutatud laul ühe teise artisti esituses. Ootan ka seda väga.

Tulles aga nüüd juba täpsemalt eelmisesse nädalasse, siis esmaspäevane päev oli päris tempokas. Hommikul olin veel vanemate juures Albus, kellele olin nädalavahetuseks külla sõitnud. Siis sõitsime oma koju, kust ma läksingi üsna kohe edasi linna stuudiosse. Peale seda tulin koju, tegin süüa ning läksime õue kasvuhoonesse müttama ning olime peale seda veel veidi õues. Lõpuks oli kell juba peaaegu seitse. Tulime tuppa. Koristasin, mängisime ja järsku oligi päev läbi. Õhtul veel jõudsin arvutis veidi oma kirju/asju üle vaadata ja magama sain alles poole ühe paiku, kuigi väsimuse tõttu oleks võinud varemgi minna.

Teisipäev oli kodune päev. Käisime jalutamas. Riisusin. Mängisime. Tegin süüa. Üsna selline tavaline kodus olemise päev, aga mulle meeldib kui on vahepealsete kiirete päevade vahel on just sellised rahulikud päevad ka kui saadki tegeleda selliste heade-lihtsate asjadega.

Kolmapäevast läksime Lõuna-Eestisse. Sain S.-ile kätte ka tema kergkäru, seega Lõuna-Eesti loodus ootas käru-vallutamist. Lõuna-Eestis püsisime kuni laupäevani, sest reedel oli mul esinemine Võrus, Club Tartus. Esinemisest endast. Kõigepealt tänan ja teen sügava kummarduse CY Riietele, kes oli mulle saatnud imeilusa pika punase kleidi. Nii palju kui ma ennast sain vahepeal lavalt korraks peegeldustest piiluda, siis laval oli see kleit veel efektsem. Igatahes väga kihvt ja mul polegi vist kunagi taolist liibuvat maani kleiti olnud. Ei meenu nagu küll.

Mul oli nii-nii tore Võru publikule esineda. Ma tajusin laval olles nii väga, et mind tõesti oodati ja taheti kuulata. Viimati käisin ma Club Tartus 2015. aasta juulis, seega tõesti väga pikka aega polnud ma saanud seal laval olla. Kunagi käisin seal vahepeal ikka väga tihti. Üht-teist oli ka laval ja saalis muutunud. Olen tõesti siiralt tänulik selle esinemise eest ja loodan, et saan peagi jälle Võrru esinema minna. Nii kahju, et kui kipuvad sellised eriti ägedad esinemised olema, siis keegi ei filmi 😀 Nagu ka seekord, filmimaterjali ega fotosid lavalt mul kahjuks pole.

Esinemistele järgnevad päevad kipuvad alati olema sellised veidi uimased. Ilmselt sellepärast, et kuigi ma saan alles väga hilja voodisse, siis hommikul on äratus ikkagi varakult ja siis veidi vegeteeridki läbi selle päeva. Siiski Võrust lahkudes ning Tartust läbi sõites käisin ka Sepa turul teist korda oma elus. Seekord aga ma ei ostnud absoluutselt mitte midagi. Võib-olla oleks nagu midagi saanud ka, aga läksin kindla eesmärgiga omale saada teksasi ja dresse, aga ei hakanud väga midagi silm ning mõni paar ei istunud seljas nii hästi kui oleksin lootnud. Sellepärast tulingi sealt tühjade kätega ära. Koju jõudsime päeva teises pooles ning väga kiiresti sai see päev endale ka lõpu. Pühapäeval käisime ühel sünnipäeval, kus praktiliselt olimegi terve päeva.

Ka selle nädala kaks päeva on juba läinud linnulennul. Sel nädalal on küll üldises plaanis rohkem kodus olemist, aga loodetavasti saame sel nädalal keskenduda laulude edasi tegemisele. Minu suvesingel ei ole ka üldse enam kaugel (ütlen vist seda juba sajas kord), tahan seda teile juba nii väga esitada ja kõigile suvetunnet juurde süstida. Pikalt sai seda laulu timmitud ja nüüd pikalt on ta oma aega oodanud ja lõpuks hakkab see aeg kätte jõudma.

Siiamaani sel nädalal olen palju jalutanud, teinud pisikesi istumisi, lugenud raamatut “Suured lootused” ning eile käisime S.-iga peale ligi et poole aastast pausi esimest korda Kohilas loovtunnis. Nüüd oleme terved ja gripihooaeg on möödas, seega loodan seal taaskord aktiivselt käima hakata. Täna ootab meie emmedegängi ees väike väljasõit ning poetrall. Loodetavasti tuleb tore päev – või noh, miks ei peaks tulema 😀

Continue reading Kiire nädal →

Kevadised toimetused ja sushi seiklused!

Elunurk

Nagu eelmises kokkuvõtvas postituses kiiruga mainisin, jäi sellesse nädalasse veel mitu üritust seoses minu sünnipäevaga. Olen väga tänulik, et minu ümber on inimesed, kellega mul on koos hea ja tore olla. Ma tunnen, et oskan seda nüüd palju rohkem hinnata. Mul oli kaks väga toredat päeva toredate inimeste seltsis. Aitäh teile!

Üks pommuudis ka. Ma polnud ligi kaks aastat sushit söönud ning lõpuks julgesin ma sushit süüa ja see maitses nii hästi! Ma ei mäleta, kas ma olen kunagi sellest siin rääkinud, aga põhimõtteliselt olin ma enne rasedust suur sushi fänn. Ma sõin nädalas keskmiselt kahel päeval kindlasti sushit, mõnikord rohkemgi. Siis mõtlesin, et olen nii võll ja proovin ise kodus sushit teha. Kahjuks aga minu enda meisterdatu ei tulnud üldse nii hea välja ning lisaks tegin ma seda sel samal päeval, mil mul õhtul esimest korda rasedusest iiveldama hakkas. Seega kogu selle kaks aastat seostus mulle sushi iiveldusega ja ma ei julenud seda suu sisse võtta. Ühel korral, umbes pool aastat tagasi ühes hommikusöögilauas pakuti ka näiteks sushit ja ma võtsin oma taldrikule isegi paar makit, aga ma ei suutnud siis neid veel süüa. Lihtsalt ajus oli kogu selle aja mingi blokk ees. Ma teadsin küll, et mulle ju kunagi nii maitses, aga aju ei lasknud mu käel tõusta. Ei tea kas nälg oli nii suur või mis värk, aga igatahes tundub, et selle barjääri sain ma nüüd lõhutud! Ma olen nii uhke enda üle 😀 PS! Sel samal päeval, mil mul esimest korda iiveldama hakkas, sõin ma ka suitsutatud ahvenat, aga selle peale ei saa ma siiamaani isegi mitte mõtelda, sest mul läheb paljalt mõttest juba süda pahaks. Seega ilmselt suitsutatud valge kala peab veel mõned aastad ootama. Sushiga aga sain sotid klaaritud 🙂

Kuna ma nüüd taas terve olen, siis olen hakanud jälle jalutamas käima. Ilusate ilmadega on seda nii mõnus teha! Lisaks õues esimesed riisumised. Riisumine on vist mu kõige lemmikum aiatöö 😀 Ma ootan seda iga kevad ja sügis. Peaaegu läksin juba ka stuudiosse, aga ei saanud aegasid lõpuks ikkagi nii hästi klappima, seega lükkasin selle käigu edasi. Muusika ja stuudio kohapealt ongi praegu lood sellised, et minu suvesingel on juba mõnda aega valmis ja ootab oma viimaseid nädalaid. Uusi laule on ka päris palju tegemisel ning mõni ka juba valmis, aga praegu kõik uued poolikud lood seisavadki minu taga kinni – pean minema vokaale salvestama, et produtsent saaks laulude kallal edasi toimetada. Seega lähiajal pean kindlati stuudiosse jõudma!

Muidu aga kui päris aus olla, siis tunnen enda peal mingit kevadväsimust. Meel on küll päeval erk ja lõbus, aga õhtuti väsin palju kiiremini ära kui varasemalt. Loodan, et see läheb ikka üle. Muidugi on meil pisipõnniga ka praegu päevases rutiinis mõned muutused, mis ei ole veel korralikult juurdunud, seega võib-olla hoopis see on ka minul midagi sassi löönud. Varasemalt suutsin veel õhtuti see 2-3 tundi endale võtta ja muusikat kirjutada, klaverit mängida või muude asjadega tegeleda, aga praegu olen kogu aeg nii väsinud, et lihtsalt ei jõua. Ma panen selle ikkagi kevadväsimuse arvele 😀 Samas võib-olla ka see, et ma pea kuu aega ei saanud jalutamas käia, annab ka tunda. Võib-olla see päevane jalutuskäik värskes õhus andis mulle ikkagi omajagu energiat juurde, et ka õhtul veel kenasti vastu pidada. Igatahes vaatame. Loodan, et see väsimus peagi kaob.

Turbo kokkuvõte

Elunurk

Tegelikult ega mul otsesest plaani polnud vaid mõnest päevast sissekannet teha, aga täna on kuidagi selline kirjutamisesoon lahti, seega tunnen, et lihtsalt tahaksin natukene lobiseda.

Pühapäeval sain üle miljoni aasta minna õue kärutama. Ehk siis ma jäin haigeks u. 4. märtsi kanti ning sellest ajast saati polnud ma õues jalutamas käinud. Te ei kujuta ette ka kui hea tunne see oli! Eriti veel arvestades, et vahepeal on ilmad mingi megahüppe teinud. Pühapäeval oli õues niiiii mõnus ja soe olla, et ei tahtnud kohe üldse tuppa minna. Olen vist põgusalt varem siin blogis maininud, et kuidagi on juhtunud nii, et minu väikeses külas on lühikese aja jooksul sündinud palju lapsi (ning on ka juurde sündimas). Näiteks on mu mõlemal naabrinaisel väike laps, seega on siin pisikeses külas mul kohe mitu inimest, kellega jalutamas käia või niisama lastest ja ilmast rääkida. Läksimegi siis ühe naabrinaisega pühapäeval kärudega küla teisse otsa (tegelikult isegi naaberkülla) teisele sõbrannale külla. Teel sinna nautisime ilma, kohapeal lihtsalt nautisime seltskonda ja ilusat päeva. Mul oli sel päeval tuju lihtsalt nii hea. Ma olin ikkagi väga-väga pikalt olnud haige. Nii pikalt, et ma jõudsin aru saada, kui õnnis olek on olla terve. Ja kui ma siis pühapäeval lõpuks juba põhimõtteliselt terve olin (natukene veel nuuskasin nina aeg-ajalt), siis see tundus maailma kõige parem tunne ning I-le täpi pani veel see imekaunis ilm. Lisaks sain ma veel rohkem aru sellest, et mul on tohutult hea meel, et viimase paari kuuga olen ma hakanud lähemalt suhtlema kahe inimesega siit kandist, kellega varem ikka korduvalt kokku oleme sattunud, aga kuidagi alles nüüd on meil justkui mingi “gäng” tekkinud 😀 Emmedeklubi, nagu me seda ise nimetame. Tunnen, et oleme samal lainel, juttu jagub pidevalt kauemaks ja lihtsalt kuidagi hea on olla nende inimeste seltsis. Igatahes saimegi pühapäeval veidike selles pisikeses seltskonnas aega veeta.

Eile ehk esmaspäeval oli muidu üsna tavaline päev. Kuna ma teen kodus olles ka veidi arvuti-tagust tööd, siis nädala algused on mul alati sellised “tihedad”. Nii ka sel korral. Lisaks käisin kosmeetikus, kus ma olen praegu ikka iga 1,5-2 kuu tagant käinud, et vahepeal nahk korralikult puhtaks tõmmata. Veidi ka õues jalutamist, kokkamist, kraamimist ja kadunud see päev oligi.

Täna tõotab tulla põnev päev. Ilmselt veel enne lõunat on plaan teha väike jalutuskäik, siis laps magama ning seejärel hakkan aga kokkama. Nimelt tulevad mulle külla sõbrannad, kellega me minu sünnipäeva hakkame tähistama ja kuna nad kõik on kindlasti väga näljased (tegelt olen ise meganäljane ja ajan kõik teiste kaela), siis tuleb suurem hunnik toitu valmis meisterdada. Ma ei jõua igatahes ära oodata. Tahan teid kõiki juba näha! Ka homme on plaan teha väike sünnipäeva istumine, aga siis juba meie emmedeklubiga 😀

Teile soovin aga imeilusat kevadet! Minge õue, nii mõnus on õues!

25.03-1.04

Elunurk, , ,

Küll need ööd olid ikka kohutavad. Nagu kartsin, siis mõnes mõttes peale eelmist reedet natukene läkski tervis hullemaks. Reedel oli küll endiselt halb olla ja ikkagi veel täitsa haige, aga kuna võrreldes eelmise päevaga oli parem olla, siis võib-olla see optimism minus lasi mul päeva veidi kergemalt õhtusse veeretada – tegin ju isegi ühe klaverivideo, mida mõned päevad enne ma poleks absoluutselt olnud võimeline tegema, sest nõuab see ikkagi täit tähelepanu ja pühendumist. Kuigi kui aus olla, siis ega reedelgi ma tundsin, et ma ei suuda päris täielikult kontsentreeruda.

Igatahes öö esimene pool nagu isegi kulges normaalselt, aga ühel hetkel ärkan üles ja olin üleni külma higiga kaetud.  Minu jaoks oli see väga naljakas tunne, sest ikka kui tõbine oled ja higistad, siis tunned ju, et oled pigem kuum(?). Öö teine pool oligi raskem. Nina oli nii kinni, et ma sain aru, et sealt on küll mida välja nuusata, aga see lihtsalt ei tule välja. Samuti kurk oli seda rõvedust täis. Ei suutnud magama jääda. Ärkasin kell neli öösel üles, tulin elutuppa ja hakkasin ennast ravima – tegin aurutamist, sinepiplaastreid. 45 minutit hiljem läksin magama.

Nädalavahetusel olin ikkagi veel täitsa tõbine, aga iga päevaga hakkas vaikselt paremaks minema, aga üsna tibusammudega. Teisipäeval andis täitsa elada juba ja sain rohkem ka enda asjadega tegeleda. Maandusin klaveri taha. Õhtul oli jälle traditsiooniline jalavann, sinepiplaastrid. Päeva jooksul palju teed ja aurutamist. Natukene oli aga teisipäeval hirm küll, et kui ma reedel ikkagi niimoodi köhin, siis mis saab? See köha on selline, et vahepeal ma ei pruugi tükk aega üldse köhida ja siis kui hakkan köhima, siis jäängi köhima.

Möödusid veel mõned päevad ja reedeks oli olukord juba selline, et päeval väga enam ei köhinudki, vahepeal nuuskasin, ehk siis olin juba peaaegu terveks saanud. Väike tõbisus oli veel sees, aga võrreldes sellega, mis mul vahepeal oli, tundsin end imeliselt.

Reedel, 31. märtsil, oli minu sünnipäev! Olin sünnipäevaks saanud põhimõtteliselt terveks ja see oli ka minu eesmärk ja soov. Lõunal pidasime sünnipäeva veidi oma väikese perega, peale lõunat tulin maale vanemate juurde. Õhtul startisime siit otse Tartusse, kus oli mul öösel esinemine. Lasin eelneval päeval juuksuris teha endale 14 krunni pähe. Mõtlesin siis, et teen enne esinemist lahti ja siis ilusad lained juustes. Tulemus oli selline, et ma harutasin kahte krunni 20 minutit lahti ning nägin, et esinemise kellaaeg hakkab aina lähemale jõudma. Tekkis kerge paanika. Õnneks tantsutüdrukud tulid mulle appi ja kuuel käel harutasime kiiruga mu krunne lahti. Tulemus ei jäänud päris selline nagu ma oleks tahtnud, aga oli ikkagi ka kihvt. Meenutasin endale veidi lõunamaalast 😀

Olgu etteruttavalt öeldud, et järgmisel päeval kammisin juba ainult pooli juukseid 2,5 h välja. Esinemine ise aga läks suhteliselt okeilt. Seekord tundsin, et rahvas läks “käima” pigem kava lõpu poole. Enda tervise kohapealt – köhatasin ikka päris mitmel korral. Laval andis tunda, et olen veel tõbine. Siiski aga pidasin vastu ja kõik läks hästi. Järgmisel päeval hakkasime peale lõunat koju tagasi sõitma ja päev lihtsalt kadus kuhugi.

Veidi haigusehala + üks klaverivideo

Elunurk, ,

Ma ei taha halada, aga mul on nii siiber sellest haige olemisest. Tahaks juba käia ja teha ja üldse ennast inimesena tunda, aga no ei. Ei anta mulle seda. Pühapäeval sai mul tõbisusest juba kaks nädalat ning peale esinemist Pärnu Mirage’is on tervis jälle korralikulthullemaks läinud. Muidu oli kogu aeg selline stabiilse vindumise tunne peal, oma tõusude ja mõõnadega, aga peale laupäeva läks asi korralikult alla mäge. Peale esinemist oli kurk väga valus, järgmisel päeval veel valusam ning väike nohu oli ka tagasi tulnud. Teisipäevaks oli nina jälle paks otsas, kurk ülimalt valus, halb olla. Kolmapäev oli aga lausa kohutav. Kõige kohutavam oli muidugi teisipäeva öö vastu kolmapäeva kui magasin vist ainult mõned tunnid, sest ma lihtsalt köhisin ja lörisesin iga minuti tagant. Lõpuks ajas see kõik mind ennast juba ka nii närvi, et langesin korraks ahastusse. Kujuta ette, et sa oled megaväsinud, aga kogu aeg tuleb selline köhahoog peale, et sa lausa hüppad voodis. Silmad jooksid pidevalt vett, peal maailma suurim väsimus.

Aga esinemisest lähemalt… Pärnusse jõudsime umbes peale kella kaheksat õhtul. Sättisime end sisse, hakkasin end korda tegema, varsti panin lapse magama ning kell 12 läksin juba kluppi. Kohapeal veel veidi sättimist ning umbes kolmveerand üks läksin lavale. Esinesin seekord umbes pool tundi. Esinemise ajal tuli kukkesid ka sisse mida tavaliselt ei juhtu – hääl murdus. Lõpu poole oli hääl juba täitsa väsinud, seega saan aru küll, et ega see hea ei ole niimoodi haigena lavale minna, aga terve elu olen ma olnud selline, et ikkagi ainult väga viimases hädas jätan oma asju ära. Kui on koolis kontrolltööd olnud, siis vähemalt nende ajakski olen kohale läinud, et ei peaks pärast peale tunde vastama ning esinemistega ju ka, kui on ikka välja reklaamitud, siis ei ole ilus niimoodi taganeda.

Üldiselt aga leian, et esinemine läks hästi. Elati kaasa, oldi toetavad. Väga hästi läks peale ka üks uus cover, millest veidi eelmises postituses rääkisin. Üleüldiselt võib rahule jääda.

Veelkord suured tänud imelise kleidi eest CY RIIDED! https://www.facebook.com/CyRiided/

Terve see nädal, nagu ka mu postituse sissejuhatus reeta võis, on möödunud haiguse tähe all. Mõnes mõttes on ka hea, et sel nädalavahetusel esinemist ei ole (uskumatu, et seda ütlen), aga äkki kurgule puhkust andes saan nüüd lõpuks terveks ka(?). See eest uueks nädalaks pean saama terveks, sest on minu sünnipäev, esinemine Tartus ning mõttes ka mõned muud tegemised. Seega ravin ennast hoolega ja hoian pöidlaid.

Tänaseks päevaks, ehk reedeks, on olukord küll paranenud, aga üle õla sülitades ei julge veel täiesti midagi loota, sest terve selle kolme nädala jooksul on mul neid halvemaid ja paremaid päevi kordamööda ikka olnud. Eile rääkisin sõbrannaga, kes ütles, et oli ka mõnda aega tagasi ühes hullus haiguses ja selline tunne oli nagu oleks täiesti omas maailmas. Olen sellega täiesti nõus – netis väga ei käi, vabadel hetkel üritad magada, sest kogu aeg on väsimus peal ja kehv olla. Siis ongi selline tunne, et väljaspool koduseini mujal elu polegi. Katsun aga optimistlik olla ja tahan nii väga terveks saada. Vaadake kui ilusaks ilmad läinud on, patt on neid raisku lasta. Igatahes on mul nüüd terve nädal aega terveks saada, loodan parimat.

Postituse lõpus on ka üks klavericover, mille täna meisterdasin.

Rohkem infot: https://www.facebook.com/events/221036528370561/

Endiselt tõbine…

Elunurk, , ,

Reedeks, 10. märtsiks olin saanud peaaegu terveks. Selle haigusega oli see naljakas lugu, et ühel päeval oli näiteks mul nohu rohkem, aga see eest kurk oli juba parem ning siis järgmisel päeval jälle vastupidi. Siiski ravisin ennast korralikult, sest kes ikka viitsib ja tahab haige olla. Tol päeval käisin Oru lauluvõistlusel žüriis. Olin seal ka varem hindamas käinud mõned aastad tagasi ning sel aastal oli mul suur rõõm sinna uuesti minna. Eelneval päeval oli mul aga kõige hullem haigusepäev üldse. Silmad jooksid tohutult vett, nina pidi kogu aeg nuuskama, pea paks otsas. Kartsin, et kuidas ma lähen sinna lauluvõistlusele vesistama. Öösel aga higistasin kõvasti ning ilmselt sellega sain suurest osast haigusest ka jagu.

11. märtsil, laupäeval, oli mu öösel esinemine Tartus, klubis Atlantis. Üldse kuidagi viimasel ajal on sattunud nii, et lühikese aja sisse on jäänud juba kaks esinemist Tartus ning selle kuu lõpus on üks veel tulemas – ei tea mis värk on. Sinna suunas hakkasime liikuma juba veidi peale lõunat, kuna käisime ka Albust läbi. Kohale jõudes sain veidi lihtsalt olla, siis panin lapse magama ning seejärel hakkasin sättima. Mul oli tol päeval veel veidi nina kinni ja köhane olla, aga õnneks suurem katastroof jäi tulemata, kuigi hiljem kui järele kuulasin, siis ega ma väga rahule ei jäänud… Siiski publik oli super, elati hästi kaasa ja oli tore. Järgmisel päeval startisime koju tagasi.

Suur aitäh CY Riietele imeilusa kleidi eest! https://www.facebook.com/CyRiided/

Sel nädalal oli alguses kindel plaan stuudiosse minna, samuti veel paar muud toimetust, aga kuna kurk oli endiselt haige ja nina veidi kinni, siis poleks sellel mõtet olnud, seega jätsin oma plaanid ära. Jube kaua kestab see haigus… Seega terve selle nädala olen ikka tasapisi enda ravimisega tegelenud, kuigi ta läheb lihtsalt nii aeglaselt ära. Iga päev ainult milligrammike tervem. Üldse mitte nii nagu tavaliselt külmetuse/gripiga kipub olema, et umbes nädal. Ilmselt haiguse tõttu olen veel ka veidikene rohkem uimasem kui tavaliselt. Näiteks väsisin ma sel nädalal juba palju varem ära ja jäin enda ööunne juba võrreldes varasemaga nii palju varem.

18. märtsil, laupäeval, ehk homme on mul esinemine Pärnus, ööklubis Mirage. Mirage’ist on mul alati olnud väga soojad mälestused, sest seal on alati olnud kuidagi nii minu publik. Selleks ning järgnevateks esinemisteks vahetasin ka ühe cover’i oma kavast välja. Nimelt esitan ma live‘idel valdavalt omaloomingut, aga olen juba üsna mitu aasta teinud nii, et esitan ka ühe Eesti “klassiku” ning ühe värske hiti välismaalt. Kuna eelmine hitt välismaalt, “Faded”, ei ole enam nii aktuaalne, siis vahetasin selle ühe uuema vastu välja. Tavaliselt alati kui ma hakkan mõnda välismaa laulu esimest korda live’is laulma, siis on nagu eriti sabin sees. Näiteks kui ma Vana-Veskil esinemas käisin, kus oli mul megapikk esinemine, siis ma esitasin ka laulu “Bailando”, mille pärast veidi muretsesesin, aga lõpuks läks kõik väga hästi. Seega eks ma seekord ka veidi muretsen, aga kes taipab mu blogi enne mu esinemist lugeda, siis teab, et on oodata üllatust 😀 Oma nohuse ninaga olen seda laulu ka iga päev sel nädalal harjutanud.

Muusika kohapealt nii palju, et nii pea kui terveks saan, on plaan kindlalt stuudiosse minna. Õnneks aga laul #AT on edasi arenenud – põhivokaalid on paigas, mõned taustavokaalid ka, aga nüüd on sellele veel taustavokaale vaja, siis veel veidi üleüldist timmimist ning siis on see laul ka valmis. Päris mitu laulu on stuudios pooleli ning oleks vaja neid edasi hakata tegema. Tahan terveks saada juba!!

2. juunil esinen Türil! Kindlasti on seal kuulda ka minu suvesinglit #SÕ Rohkem infot: https://www.facebook.com/events/236965256767979/
Ning 3. juunil Põlvas! https://www.facebook.com/events/1898221157120835/

Nuuks nuuks…

Elunurk, Raamatunurk

Esinen:

  • 31. märts Tartus, ööklubis Vabank
  • 2. juuni Türi
  • 3. juuni Põlva

KAUNIST NAISTEPÄEVA!

Nonii. Kiire pilguheit möödunud nädalasse. Ega mul seekord põrutavaid uudiseid ja tegusid selja taha ei jäänud, aga otsutasin ikkagi sellise väikese ülevaate teha. Möödunud päevade märksõnadeks on “tarkusehamba eemaldamine” ja “gripp”.

27. veebruar, esmaspäeval käisin viimase tarkusehamba eemaldamise opil. Ehk siis kolmanda hamba eemaldamine. Neljandat mul ei olegi ning arst ütles, et ei tule ka. Tore on 😀 Kuna mul eelmisel korral ei hakanud valuvaigistav süst tööle, siis ma seekord lausa kartsin. Arst oli aga eriti hoolikas ja see kohe lohutas mind. Süstid olid alguses vastikud ja valusad, aga hamba välja sikutamine otseselt valu ei teinud. Lihtsalt natukene ebameeldiv oli, kuna tundsin, et midagi suu sees kruvitakse ja välja tõmmatakse. Pärast aga hakkas suus vaikselt valutama ja võtsin ruttu valuvaigistit. Järgmisel päeval oli petlikult hea olla – nimelt sellele päevale järgneval ööl ärkasin üles suure hambavalu peale ja enam magama ei saanud jääda. Jäin alles siis kui valu vaikselt ära kaduma hakkas. Ka järgmistel päevadel andis valu endast aeg-ajalt märku. Pidin ikkagi valuvaigisteid aeg-ajalt võtma, kuigi minu arust eelmise hambaga mul nii hull seis ei olnud. Põhimõtteliselt mida päev edasi, seda halvemaks läks. Sööma pidin väga hoolikalt, ühe suu poolega, väikeste ampsudega ja mitte suud väga palju lahti tehes. Reedeks oli seis endiselt veel suht sama ja hakkasin juba vaikselt muretsema. Kas nii ikka peab? Peale seda läks ühte ainet kasutades olukord vahepeal paremaks, aga uuel nädalal oli seis ikkagi üsna jama.

Et sellest veel vähe ei oleks, siis eelmise nädala lõpus, pühapäeval, tundsin, et kurk valutab vastikult ning mida edasi seda hullemaks läks. Esmaspäevaks olingi haige valmis seega see nädal siiani on möödunud haigusetähe all. Ravin end erinevate looduslike vahenditega ning loodan nädala lõpuks terve olla. Laupäeval ju ka esinemine.

Selletõttu kodus olen küll vaikselt midagi nokitsenud klaveri taga ja ka lugenud, aga suurt midagi eelnevatesse nädalatesse ei jää. Lugesin läbi näiteks Marilyn Kerro “Saatuse peegelpilt” ning Sture Lönnerstrand’i “Ühe reinkarnatsiooni lugu”. Seda viimast ma lugesin küll veidi skeptiliselt, kuid huvitav oli siiski ja ma ei ütle, et ma sellist asja ei usuks, pigem lihtsalt ma pole sellesse teemasse nii väga kunagi süvenenud ja pole ka otsest seisukohta võtnud. See räägib siis uuestisünnist, täpsemalt sellest, kuidas üks noor tüdruk mäletab oma eelmist elu ning kuidas ta oskas ette vuristada asju oma eelmisest elust ning siis hakati uurima, kas see kõik tõesti tõele vastab.

Üks huvitav märge ka sel korral. Kes soovib eriti halba filmi vaadata, siis siit soovitus: “Britney ever after” 😀 Ma kuskil nägin selle filmi kohta uudisenupukest ja siis otsustasin kohe ise ka läbi vaadata, aga ma ikka täiesti pettusin. Jäärapäiselt muidugi vaatasin selle veel lõpuni ka. Võtab see kiirelt kokku Britney Spearsi tee ta murdumiseni. Film oli lihtsalt kehvasti tehtud. Mõte on ju põnev, jälgida teekonda, saada aru, miks asjad nii läksid, aga teostus oli päris halb. Siiski igaühele jääb oma arvamus ja seisukoht ja saate soovi korral ise selle üle otsustada.

Ootan teid laupäeval aga ööklubisse Atlantis! Jagan lava koos Patuse Poolega ning loodan, et tuleb tore esinemine. https://www.facebook.com/events/266550527103083/Ning järgmisel nädalal esinen Pärnus, ööklubis Mirage! https://www.facebook.com/events/677592352447389/