Hellohello.

Täna ülikooli jutud. Alustuseks ütlen nii palju, et ütlesin kogu aeg kõigile igalpool, et võimalik, et lõpetan alles talvel, sest ilmselt olin end pannud valmis selleks, et mul ei jää üldse aega lõputöö kirjutamiseks ja ega esimesel kuul (jaanuaris) väga ei jäänudki. Ei tea ju niimoodi ette prognoosida, et kas saab sellist mahukat tööd oma tegemistesse võtta, aga täitsa õnnestus. Eks alguses võttis aega ümber harjumine ja oma aja ümber väärtustamine – näiteks mõtlesingi läbi, et kas iga asi, mida varem arvutis/internetis tegin, on seda praegu väärt, et sellele oma aega kulutada. Nii ongi prioriteedid vaba aja suhtes korralikult paigas.

Sel nädalal saingi veel tagasisidet – pean töö teoreetilist poolt veel üle vaatama, kuna hetkel jääb akadeemilisi allikaid väheks. Nüüd on asjaga juba väga kiire, loodetavasti jõuan ikka kenasti valmis ja lohistan end läbi. Tegelikult ma ikka üritan selliseid tähtsaid asju elus teha korralikult ja põhjalikult ja eks ma olen ka seda lõputööd nii omast arust siiani teinud, aga kuna nõuded on päris kõrged ja ma tunnen end selle lõputööga veidi ebakindlalt, siis olengi veidi enda latti alla lasknud, kuigi nii ei tohiks. Loodan südamest, et saan ikka läbi ja selle asjaga on igaveseks finito. Kusjuures ma nägin juba üks öö unes, kuidas ma oma tunnistust käisin vastu võtmas.  Eks kuu aja pärast selgub, kas nägin tulevikku ette või oma roosat unistust 😀 Täna käisingi raamatukogus, võtsin terve suure kotitäie raamatuid ja eks õhtul hakkan sellega tegelema.

Äsja keskkoolist tulnuna ja keskkooli ja ka varasema põhikooli haridussüsteemiga harjununa, oli võib-olla alguses ülikoolis veidi harjumatu see, et kui palju peab ise näpuga järge ajama. Eks sellel ole ka omad head küljed, sest kui oma tunniplaani kokku paned, siis saad valida just selle tempo, mis sulle jõukohane on. Muidugi eks ta ole üsna tüütu, kuna võid ju oma mõtetes paika panna, et see semester teed need ained ära ja järgmisel nood, aga siis tuleb välja, et seda ainet ei loetagi iga semester ja iga õppeaasta, nii et eks ta paras matemaatika ja ennustuskunst ole. Hakkasin igatahes juba esimesest semestrist võtma iga semester natuke rohkem aineid ja lõpptulemusena tegin väga õigesti, sest kõige viimasesse ehk praegusesse semestrisse jäigi mul vaid lõputöö.

Ilmselt jäävad mul ikkagi üsna pikalt meelde mõned momendid, mis mind ülikooli suhtes end halvasti tundma panid. Esimesel õppeaastal oli näiteks selline olukord, kus ühes loengus õppejõudu just väga palju ei kuulatud ning ta soovis siis ühe loengu lõpus, et täidaksime anonüümsed tagasiside lehed tema loengute kohta. Täitsin siis minagi ja kui paljud pingiread viisid ridade kaupa oma lehti tagasi, siis meie patakasse tuli umbes kolme rea tagasisided. Olgu öeldud, et kuigi tõesti tema stiil mulle ei sümpatiseerinud, siis ma ei kirjutanud sinna lehele isegi mitte konstruktiivselt kriitilist. Kui oli vaja näiteks panna kümnepalli skaalal millelegi hindeid, siis üle keskmise panin alati. Järgmises loengus, kui oli rühmatöö kaitsmine, läksime auditooriumi ette, rääkisime oma tööst ja üsna kohe hakkas üks peedistamine pihta. Mäletan, et meid oli rühmas umbes kuus ja tõesti meie töö polnud just paremate killast, aga kehvasti oli tehtud ka teiste rühmade tööd, aga meie kallal võttis ta nagu eriti. Küsis ka küsimusi, milelle me ei osanud vastata ja seejärel lendas meile hullult peale, et kuidas me teda üldse ikka loengus ei kuula ja pole ime, et me midagi ei tea ja üldse sina (pöördus minu poole) – ma tean küll, kuidas sa minu kohta nendel lehtedel kirjutasid, kas sa arvad, et ma olen rumal või? Ja nii ta läks edasi ja edasi ja edasi. Ausalt öeldes mul tõmbas kuuli tol hetkel nii kinni, sest ma ei olnud ju mitte midagi halba kirjutanud ja sain puid alla, et kas nüüd sellest, et ma talle maksimum pallikesi ei pannud, sai ta ego nii riivata või. Auditooriumi ees igatahes lasi siis niiviisi puid muudkui alla ja mina olin suht mökk mökk ja vait, sest mul tõesti tõmbas nii lukku sellel hetkel 😀 Siis saatis meid kohtadele tagasi, arutasime omaette ja saime teada, et meie patakaga oli tõesti temani jõudnud paar lehte, kus talle oligi ikka korralikult puid alla pandud ja ka teravamalt öeldud, aga mis põhjusel ta arvas, et mina üks nendest olin, ma ausalt ei tea. Pärast kui läksime peale loengut oma kaitsmist parandama, siis ta oli õnneks veidike leebunud ja siis me seletasime talle ka, et temast oli ülekohtune niimoodi peale lennata, sest tema kohta tulnud terav tagasiside ei olnud pärit üldse meie reast. Aga ega sealt mingit vabandust ei tulnud. Vot see oli selline esimene tore ere moment.

Teine moment oli selline, milles ma olin tegelikult ise süüdi, aga mind nii häirib kui inimesed on kui robotid, jälgivad oma viit seadust, mis paberil ette on antud ja inimene ei või inimlikkust välja näidata ja vastu tulla, vaid on vaja ikka võimalikult jäik olla ja lõppkokkuvõttes kõik keerulisemaks teha ainult sellepärast, et bürokraatia nõuab nii. Nimelt oli mingi eksam, kuhu ma viimasel hetkel saatsin kirja, et ei saa ikkagi tulla – see kiri saadi kätte ja sellega arvestati, aga minu eksamile minekut ÕIS’is ära ei tühistatud. Kuna ma ka ei teadnud tol hetkel, et selleks, et järgmine kord saaksin järeleksamile minna peab olema eelmine kord tühistatud, siis tatsasingi rõõmsalt järgmise korra eksamile, tegin eksami ära ja hiljem sain kirja, et minu tulemust pole arvestatud, kuna ma pole registreerunud eksamile. Tegutsesingi nii lihtsalt sellepärast, et nii mõneksi teises aines on nii lubatud talitada ja uskusin, et võin nii ka seekord teha. Totter oli olukord sellepärast, et ma tegin ju eksami ikkagi ära, lihtsalt selle registreerimisega oli jama ja veidike süüd lasus ikkagi sellele inimesele ka, kes oleks pidanud minu eksamiaja ära tühistama. Kaotajaks jäin aga mina ning läksin pool aastat hiljem oma eksamit parandama.

Vahepeal oli mingi kolmas moment veel, mida ma täpselt enam ei mäleta, aga nüüd kõige viimane moment on veel üpriski värske ja ajas ikka pea niiiiii valutama, et oi-oi-oi. Ma samas muidugi ei välista, et see saaga pole ka veel lõppenud ja mulle tuleb selles osas ikkagi mingi üllatus kuskilt, sest millegipärast selline vastik näriv tunne on sees. Nimelt oli meil segadus õppekavaga – mina tõmbasin enda oma Tallinna Ülikooli kodulehelt ning nii tegid ka mõned teised üliõpilased, osad aga tõmbasid ÕIS’ist. Põgusal peale vaatamisel aga neil väga vahet polnud, märkasin aga, et nõutud inglise keele tasemes on erinevus sees. Kirjutasin siis esimesel õppeaastal, et üle küsida ja kirjutasin selle õppeaasta alguses, et üle küsida, et kas on ikka minu õppekava õige ja inglise keele tase seal õige. Kinnitati, et jah, nii on. Nüüd mõned nädalad tagasi aga tuligi lampi meie Facebooki grupis välja, et nõutud on ikkagi kõrgem tase. Olin nii solvunud. Mis mõttes nad nüüd otsustasid, et on ikkagi kõrgem tase, kui õppekavas on kirjas, et madalam ja mulle on nii ka varasemalt kinnitatud. Suhtlesin selles osas nüüd uuesti koordinaatoriga ning õppekava juhi või loojaga vms ning öeldi mulle, et jah nõutud ikkagi kõrgem tase. Siis sain küll vihaseks. Kuidas saab siis nii pendeldada? Vastuseks öeldi, et lähtuma peab ÕIS’is olevast õppekavast ehk siis mina süüdi ikkagi, vahet pole, et ma seda mitmelt ülikooli töötajalt üle küsisin ja nendest varasematest kirjavahetustest ka koopia neile panin. Ma olin endast ikka väga väljas, sest see pani kahtluse alla minu lõpetamise suve alguses, kõik muud asjad peale lõputöö nii ilusasti tehtud ja nüüd selline totter lugu. Registreerisin end ka ülikoolis eksamile ära, aga no kui pole seda taset inglise keelt varem õppinud, siis ega mu lootused just väga kõrged eksami edukal läbimisel ei olnud. Siis oli umbes nädal pausi ja üks üliõpilane oli järsku saanud kirja, et temal lubatakse ikka madalama tasemega lõpetada. Jälle oli selline segaduse tunne, et mis selekteerimine see nüüd käib, et ühed võivad, teised ei või. Kirjutasin siis ka uuesti ning üsna konkreetselt ning sain lõpuks vastuse stiilis, et mul lubatakse lõpetada madalama tasemega. Johhaidi ma ütlen. See segapudru igatahes tegi mind nii valvsaks, et ma praegu alateadlikult ootan, kust poolt nüüd keegi veel tulistama hakkab. Natuke selline halb tunne on sees. Loodetavasti ilma asjata. Arvatavasti aga see tunne hoopis sellest lõputööst tingituna. Selline pinge on praegu peal ja natukene kardan ka.

Samas aga positiivselt jääb mulle kindlasti meelde see, kuidas kaheksast (või seitsmest ainest, ma isegi ei mäleta enam palju mul neid oli) kõik peale ühe õppejõu tulid mulle vastu selles osas, et eksamid enne jõule saada ära teha. Täpsemalt isegi juba enne 15. detsembrit, sest selleks ajaks pandi mulle viimases ultrahelis tähtaeg. Ma olin arvestanud, et nad ei pea mulle vastu tulema, ent ometi peaaegu kõik seda tegid ja ma sain kõik oma eksamid kenasti tehtud ning ka väga headele hinnetele, sest olin tol ajal nii motiveeritud ja tuupisin nagu segane 😀 Selle eest olen küll väga tänulik ja see näitas, et inimesi ikka veel eksisteerib. Õnneks läks ka selle ühe ainega hästi, kes vastu ei tulnud, sest esimene eksami aeg oligi 21. detsembril ja selleks ajaks ma veel pudenenud ei olnud. Ülejäänud eksamid olid enamuses jaanuari alguses ning siis ei oleks ma enam nendele kindlasti saanud minna.