“Olen vahepeal su jutust aru saanud, et ka sind on koolis kiusatud? On see tõsi? Räägi lähemalt.”
Tegelikult vist koolikiusamine minu puhul on vale kasutada, pigem mõnitamine. Olin väiksemana ääretult ebakindel (mis ei anna muidugi õigust mõnitamiseks) ja selline omas mullis olija. Muidugi olen seda siiamaani ent saan paljudest asjadest nüüd palju paremini aru ja oskan analüüsida, miks mingid teatud olukorrad tekivad. Olin seltskonnas ka ääretult vaikne ent üritasin ikkagi vahete vahel midagi öelda ja massi sulanduda (samamoodi ei ole ma tegelikult siiamaani seltskonnahing ja tunnen, et ei taha olla ka). Mul vedas veel nii palju, et mul lasti kaasas töllerdada nii, et mõndadel kordadel ei pidanud ma täiesti lõuner olema, enamikel aga küll.
Esimesest klassist ma seda nii väga ei mäleta, võib-olla ka sellepärast, et meil oli nii vähe tunde, et “draamad” ei jõudnud tekkida. Arvan, et põhiline teema algas teisest-kolmandast klassist. Ma suhtlesin üldse kuni umbes kuuenda klassini rohkem poistega. Mul oli klassis üks sõbranna, kellega suhtlesin, ent siiski tihti valis ta teatud olukordades selle, et jättis mind üksi nt. klassieksursioonidel, kooliüritustel jne kuna oli olla kellegi lahedamaga ja siis eemalt jälgis mind, et kas ma olen ikka piisavalt üksik ja ega mul kellegi seltsis tore olla ei ole. Suhtlesime põhiliselt tundides kuna ilmselgelt polnud tal siis kellegi teisega suhelda. Umbes neljandas-viiendas klassis muutus asi sellega, et kooli tuli teisest koolist juurde palju tüdrukuid, kellega alguses ka hästi läbi sain, ent siis käiski mingi klõks. Minuga ei suheldud enam. Olin teise kuni kuuenda klassi vahepeal ülimalt aktiivne, käisin kooli kõrvalt viies kuni seitsmes huvialaringis, ka aeroobikas/tantsimises. Tihti olid meil noortekas õppelaagrid, kus siis õhtul/öösel oli chill olemine, olin seal ka üksi, ma tundsin lihtsalt, et mind ei taheta seltskonda ja ma ei oska nende tüdrukutega millestki rääkida. Tol ajal olin õnnelikum kui sain poistega matsu mängida, arvutimängudest ja autodest rääkida.
Mäletan, et ka teises või kolmandas klassis sain mingi kontrolltöö nelja ja läksin endast välja. Mul oli kodus väga range kontroll hinnete üle ja teadsin, et kui koju lähen saan riielda ja karistada. Kartsin nii väga. Mõned inimesed nägid, et mul oli pisar silmas ja sain selle pärast mõnitada. See on üks konkreetne olukord, mis mul on aastast aastasse siiamaani nii selgelt meeles olnud ja mida mulle veel aastaid meelde tuletati.
Mäletan ka seda väga hästi, et me ei olnud iseloomude poolest tolle klassiõega lihtsalt kokku loodud. Ma suutsin leppida kui ma olin teistest kehvem – parandasin end teinekord kuigi jah, ma tahtsin ka erinevatel aladel hea olla, aga ma ei võtnud seda nii tõsiselt kui ma ebaõnnestusin – mina pigem õppisin olukorrast. Tolle klassiõega tajusin aga ma juba nii pisikesest peale kui ta oli kade. Kui sain kontrolltöö parema hinde, kui sain tunnustatud millegi poolest, tundsin pööritatud silmi oma kuklal ja millegi pärast ei suheldud minuga terve koolipäeva. Saime kõige paremini läbi just siis kui teda tunnustati, kui tal läks milleski hästi. Kusjuures see olukord hakkas taanduma alles keskkoolis.
Minus toimusid muutused alates seitsmendast klassist, puberteediga. Tutvusin uute inimestega, ka endast aasta noorema tüdrukuga, kes on mulle väga kallis sõbranna siiamaani. Alguses suhtlesime lihtsalt vahepeal niisama, aga ma isegi ei mäletagi, kuidas äkki juhtus see, et me olime koguaeg ninapidi koos. Enam ei pidanud ma olema üksi. See sõbranna ei vaadanud milline ma välja näen, vaid oli tunda, et talle on oluline see, milline olen ma seest. Samuti oli tema rahulik nagu minagi, nii et sobisime väga hästi kokku. Nüüd tekkisid muidugi probleemid, et olin omale kellegi toetava leidnud.
Läks aastaid mööda ja alati kui ma mõtlen tagasi, ka praegu, siis leian, et olen muutunud taaskord tugevamaks inimeseks. Tunnen, kuidas aastast aastasse arenen. Kindlasti ei ole ma praegu rauast, aga ma ei näita oma õrnust enam nii välja. Mu minevik on mind õpetanud ja arendanud.
