19. aprill esinen esimest korda Räpinas, klubis Võhandu!

“Räägi lähemalt oma meikimisest jne”

Igapäevaselt ma kannan meiki väga vähe, panen ainult ripsmeduzzi, kui kunstripsmeid kannan siis ei pane sedagi, hetkel aga neid ei ole – mil tagasi panen ma veel ei tea. Olen oma ripsmetega olnud praeguseks viis kuud ja olen nii ära harjunud. Saan esinemisteks silmameike katsetada, mida varem teha ei saanud kuna lainerite ja igasugused silmapulgate jne koostises on vist midagi, mis ripsmepikendusi “lahti ajab”. Ma pole kunagi hull meikija olnud, aga praegusel hetkel lausa naudin, mida oma silmadega teha saan. Samuti ei saa ripsmetega kõhuli magada, praegu aga naudin täiega padi näos magamist.

See selleks. Esinemisteks teen omale alati tugeva meigi, kunagi piirdusin vaid jumestuskreemiga, aga siis nägin pilte, mis pidudel tehtud oli ja läikisin igal pildil nagu diskokera. Kuna veel laval on palav ja prozed paistavad näkku, peab puudrit ka oma jagu panema. Vahete vahel tellin omale Adoreboxi, kust saan ka uusi meigitooteid.

Stiihia on langenud Elmaris tagasi 9ndale kohale. Endiselt saab ka Poweris selle loo poolt hääletada.

* Elmari soovikas on tööpäeviti kell 17-19, laupäeval kell 14-16
Soovida/tervitada saab helistades telefonile 7 427 927 või saates meili elmar@elmar.ee
* Sõnumikeskuse nr. on 1511. Esimeseks sõnaks on Elmar ja siis oma tervitus/õnnitlus/lugu.

* http://www.power.ee/dj-show/power-top-6-kell-6/

Lugesin vahepeal läbi veel raamatu “Näljamängud” – väga hea oli, soovitan. Kavatsen filmi ka läbi vaadata. Nüüd võtsin lugemiseks “Minu London”

Mata õps tegi see nädal meile tunnika. Kohal oli üsna vähe õpilasi ja ma olin ikka väga närvis kuna ma ei õppinud kodus, ei osanud tunnikat oodata, ja tundsin, et saan kahe.. Tuli aga ülesanne, mida olime tunnis teinud – sain nelja, ühtlasi sain ka perioodihinde – kuna perioodihinde välja panemiseks on vaja kolme hinnet – ja selgus, et kõik kes tunnika tegid ei pea kolmapäeval kt tegema. Wuhuuuuu pidupidu. Ma olin nii önnes kuna mu teisipäeva õhtu poolik oleks jälle mata õppimisele läinud, aga sain siis siukse supraisiii. Sain kaelast ära ka kolmanda esitluse ja kõik esitlused nüüd tehtud.

Nädalavahetusest nii palju:
Winterjam: Esimesed peotunnid oli lihtsalt vaja oodata, polnud siis peotunnet üldse, kui aga ära esinesin siis hakkasime sünnipäeva pidama. Olime kaheksakesi, meil oli laud reserveeritud. Hakkasime umbes nelja aegu koju liikuma. Paar fänni tegid mulle ka kingituse, sain roosid ja šokolaadi :)) Minu külalised kinkisid eelkõige magusat ja raha sünnipäevaks. Sandra ja Kristi kinkisid mulle massaazi kinkekaardi.. mmm… Tahtsin juba järgmisel päeval minna, aga ei saanud ja mõnes mõttes hea ka kuna ma oleks seal lihtsalt magama jäänud. Laupäev oli nii uimane päev lihtsalt. Alustasin küll produktiivselt, koristasin ja viisin taara ära, käisin korra poes, aga kui korterisse tagasi jõudsin olin nii sült. Viskasin diivanile pikali. Magasin u. 1,5 h. Õhtul poole seitsme aeg hakkasime Tartu poole liikuma. Käisin veel autopesulast ja maakodunt läbi – võtsin mõned asjad.

Tartus oli nii mõnisada inimest. Polnud varem seal käinud. Klubi oli väga ilus ja vipruum oli ka chill. Pidin peo lõpuni ootama seekord ja kella neljast hakkasime Tallinna poole sõitma. Sain sealt nohu omale, ülejäänud päev õppisin, lugesin, lebotasin. Väss olla ikka veel sellest nv’st. Pole ka korralikult maganud vaid nö. “sutsutanud”.

Järgmine nädal on viimane “normaalne” koolinädal. Peale seda käime nädal aega uue tunniplaani alusel veel mõndades tundides ning peale seda on ainult konsultatsioonid. 29. aprill on esimene eksam – kirjand. Proovieksami sain 68 punkti, loodan, et läheb ikka paremini, aga eks näis. Suht iga päev on veel mõni tööke, kõige mahukam ja hullem, ühiskond, on neljapäeval..

Järgmine nädal peaks masterdaja ka tagasi Eestis olema ja albumitöö võib jätkuda.

Sõbranna ütles, et mulle oli Elmaris pühapäeval päris korralikult õnne soovitud 😀 wuhhuuu

Nädala kokkuvõttest nii palju:

Mul algab uus nädal viimasel ajal justkui pühapäevaga – käisin sellel nö. tööintervjuul ja olen üsna põnevil, ent ometi võtsin omale mõtlemisaega kuna üritan nüüd enam-vähem selgeks omale teha, et mida kindlalt tegema hakkan. Samuti on suur küsimus ülikooliga. Hakkasin viimasel ajal juba mõtlema, et lähen töö kõrvalt ka ülikooli, aga kardan, et läheb liiga jõhkraks ära kuna ilmselgelt tahan ka uut muusikat salvestada ja see nõuab pikki stuudiopäevi. Ülejäänud pühapäeva vaatasin sünnipäeva õnnitlusi facebookis läbi, päris mitu tundi läks.

Esmaspäeval tegin oma järeltöö ära ja vastasin ka ühe kolmest esitlusest ära. Peale kooli sain oma uued sussid smartpostiga kätte ning siis õppisin ülejäänud päeva.

Teisipäeval oli prantsuse keele kirjalik test ja vastasin teise esitluse ära. Käisin ka stuudios. Ootan nii väga juba, mil masterdaja tagasi jõuab kuna album ei ole enam mägede taga, vaja ainult masterid kätte saada ja siis album trükki.

Kolmapäeval käisin laulmas ja pärast käisin stuudios.

Lugemiseks võtsin omale “Alice imedemaal” ja selle teise osa. Nimelt pole ma seda raamatut kunagi lugenud ja mõtlesin, et oleks nagu viimane aeg 😀 Leidsin ühe nimekirja raamatutest, mis peaks elu jooksul läbi lugema. Võtsin eesmärgiks need kõik läbi lugeda. Hetkel on mul 10 sajast loetud 😀

Sünnipäevaks sain kaks raamatut ja raha, need raamatud kavatsen ka omale peagi listi panna. Lisaks on üks kohustusliku kirjanduse raamat veel lugeda. Oo raamatutemaailm..

Neljapäev oli nagu ikka. 7 tundi, üks tund pausi ja siis kaks tundi ühiskonna konsultatsioone.

Täna aga WINTERJAM!!!!!

ps, Poweri lehel saab endiselt Stiihia poolt ka hääletada! 😛

Lugeja kirjutas nii: “Mulle väga meeldib su riietumisstiil, aga tahaksin teada, et miks just kannad selliseid riideid, kust saad oma riided ja kui oluline on riietus sinu jaoks laval. Kas kontsi väsitav kanda pole ?

Nii. Ei tea kohe, kust otsast läheneda, aga lähenen siis nii.. Esinen enamasti alati kleitides või taolistes moodustistest, algusaastatel esinesin ka palju lühikestes pükstes, aga enam ei ole seda ette tulnud. Nimelt kui ma esimest korda üldse esinesin – 2010 aasta Winterjammil, oli mul selline pikem topp ja retuusid ning kui ma lavale läksin, nägin ma kõiki neid inimesi tantsimas ja reivimas, et nad süstisid ka mind sellega. Olen korduvalt öelnud ja ütlen veelgi, et samal ajal liigutada ennast ja laulda ikka nõuab oskusi ja võhma ja see kütab sind ikka korralikult. Pluss peab arvestama sellega, et Te ei kujuta ette ka kuidas prozektorid kütavad. Tundub paljude jaoks imelik, aga prozede all võib reaalselt tulla juurde umbes 15 kraadi ja see on ikka väga jõõhker. Seega kuigi mul olid õhukesed retuusid ja õhuke topp, olin ma juba peale ühe loo laulmist nii higine. Selle pärast hakkasin ka edaspidi vältima riideid, kus mu jalad on täies mahus kaetud kuna mul hakkab lihtsalt nii palav – see ongi see saladus 😀 Ühtlasi ei esine ma kampsunitega ja üritan selles suhtes võimalikult napilt (napi all mõtlen ikka mõistuse piires nappi) riietuda. Endal lihtsalt parem ja pärast ei hakka hauduma.

Algusaastatel ma panin rohkem kokku asju, mis kätte juhtus, aga nüüd olen hakanud rohkem rõhku panema mingile konkreetsele stiilile. Kui hakkan uusi esinemisriideid ostma, siis tean tavaliselt juba vaimusilmas ette, mida tahan ja seega ka otsin. Kui kooli&vabaaja riideid tahan, siis otsin samuti Internetist. Šhoppan palju läbi facebooki igasugustes butiikides, varem olin suur buduaari fänn, aga nüüd on see asi veidi ära vajunud. Päris poodides pole ma kunagi viitsinud käia. Olen hakanud tellima riideid välismaalt, kuna sealt saab odavamalt ja saab riideid, mida Eestis kuskil pole. Muude lehtede hulgas olen saanud suureks ebay kasutajaks. Just paar päeva tagasi tellisin ka kaks komplekti esinemisriideid ära. Kui uued asjad ära tulevad on mul nii 4 komplekti tugevaid esinemisriideid ja esinemisriiete all mõtlen siis tõesti riideid, millega niisama tänavale ei lähe. Muidugi on mul palju selliseid pidulikumaid kleite, millega ka vahest esinemas käin, aga ma neid väga esinemisriiete alla ei liigita kuna nendega käin vahest ka muudes kohtades peale esinemiste.

Kontsade kohta nii palju, et ilmselgelt kui ma oleksin 3 aasta taguse vanusele Renatele alla pannud oma beezid 12 cm platvormid, arvan, et oleksin nendega kohe pikali lennanud. Ei hakka üldse rääkima 16 cm’istest stiletodest. Viimaste puhul olen muidugi ise ka veel suht äbarik, aga nendega tuleb lihtsalt pidevalt käia ja harjutada, jalg harjub ära. Samamoodi need beezid platvormid väsitasid mu jala alguses nii jubedalt ära, isegi veel pool aastat tagasi, kuigi platvormi peal on tunduvalt mugavam. Eelmine nv aga näiteks olin u. 5 tundi nendel platvormidel ja polnud häda midagi. Kaks aastat tagasi ostsin omale ka 8 cm kontsad, mis siis tundusid hiiglaslikud, aga praegu tunduvad need mulle kui jooksukingad. Mida ma öelda tahan on see, et jalg harjub sellega ära ja tulebki nimme harjutada. Mina töötan selle nimel, et ma ükspäev normaalselt 16 cm’istel käia suudaks ja normaalse all mõtlen ma ilusat pikka sammu mitte kökerdamist. Kokkuvõttes muidugi väsitab konts rohkem kui tavaline jalanõu. Minu puhul lihtsalt on veel ka see, et madala kingaga ma kipun valesti kõndima ja konts aitab sellist asja “välja ravida”.

Soovitaks, et räägiksin veel detailsemalt sellest, kuidas minu tee lauljani alguse sai ning mida mäletan algusaegadest.

See oli 2009 aasta sügis, kui olin juba oma unenägudes näinud niiiii palju lendamist (unistuste täitumine) ja olin mitmeid aastaid ennast magama unistanud mõttest, et saaks kuidagigi otsa peale ja kuhugi stuudiosse. See algus tundus kõige raskem ja kõige hullem ja eriti just sellepärast, et mul polnud tutvusi ega käppa sees kuskil stuudios – pidin ise rabelema. Ma tundsin lihtsalt ühel hetkel midagi, nagu oma kuuenda meelega, et nüüd hakkab midagi juhtuma, ma ei oska seda seletada, aga mu mõttejõud kasvas ühel hetkel nii suureks lihtsalt, et 2009 aasta sügis oli tõesti kulminatsiooni tipp ja oktoobri alguses ma tutvusingi juba kahe inimesega, kes mu jala ukse vahele sättisid.

Esimene inimene oli veidi selline, kes andis mulle lihtsalt palju kogemusi ja otsest rolli minu praeguses olukorras ei mänginud. Ta asus Rakveres ja tal oli väike kodustuudio. Käisin seal 2-3 korda ja selle aja jooksul salvestasime paar demo sisse ning üritasime ka hakata reaalselt mingit tausta looma, mille peale ma siis oma esimese originaalloo saaksin teha. Ometi aga asjad ei liikunud ikkagi nii hästi ja lõpuks hakkasin suhtlema ka selle “teise” inimesega – Dj Trey’ga. Ma ei teadnud ta taustast esialgu suurt midagi ja kuna mulle meeldis juba tol ajal msn’is väga paljude inimestega suhelda ja uusi tutvusi luua, siis ma ei pannud sellele kõigele nii suurt rõhku. Ühel hetkel olin aga oma youtube konto aadressi pannud omale msn’i staatuseks ja seda nägi ka tema. Suhtlesime samal ajal ning ta nägi mu youtube kontot ja ütles kohe “VAU, ma pean sinust edasi rääkima!” mul oli tol ajal muidugi, et “jah, midaiganes”. Rakvere koostööst ei olnud lihtsalt nii palju asja saanud ja üldse olen terve elu üldiselt olnud selline, et ei taha enne õhtut hõisata, sellepärast ka albumi pärast olen hetkel nii paanikas 😀 Arvasin, et ka Trey jutt on selline niisama jutt ja ei pööranud sellele nii palju rõhku. Ühel hetkel aga nägin, et mind on msni lisanud inimene Siim Pohlak ja ta alustas minuga juttu. Kui tema minuga rääkimist alustas, tundsin, et asi on tõsine. Alguses sain millegi pärast aru, et mind tahetakse just klaverimängu oskuse pärast stuudiosse, aga Siim oli just näinud seda ühte lauluvideot nende klaverivideote keskel ja ütles mulle, et ma stuudiosse tulles paar laulu laulmiseks ette valmistaks.

Mäletan, et tol ajal oli mul vanematega läbisaamine kehvem ja mind ei tahetud alguses üldse stuudiosse lubada. Läksin tol korral väga närvi selle peale, sest ma tundsin, et see ei ole enam mingi niisama jutt. Olin tohutus masenduses ja vihas ja ma ausalt öeldes ei mäletagi enam, kas see oli enne stuudios käiku või veidi pärast stuudios käiku, aga igatahes ühe tüli käigus oma vanematega jooksin enda tuppa ja kirjutasin laulu Paanika. Paanika oli esimene laul, mida ma reaalselt lauluna ka ette kujutasin. Olin varasemalt kirjutanud umbes 10 laulu, aga kõigis oli nagu midagi puudu. Samuti kirjutasin üsna ääri-veeri, olin olnud veendumusel, et ma ei hakka kunagi endale korralikke laule kirjutama, kuna ma lihtsalt ei tundnud, et ma selleks võimeline oleks.

Igatahes läksin stuudiosse. Tol päeval oli seal kuidagi liiga palju inimesi. Ma pole kordagi enam nii palju inimesi seal näinud 😀 Ju siis olid jutud kiiresti levinud. Olin tol ajal aga väga uje, väga tagasihoidlik ja vaikne ning tahtsin, et kõik stuudioruumist välja läheks, kui laulma hakkan 😀 Sisse jäi vaid 2-3 inimest. Laulsin kuudis sisse kaks laulu, mille põhjal mu esimene produtsent Triple Y analüüsis mu häält, kuidagi libedalt läks aga jutt juba edasi selle peale, et milline artist ma olla võiksin. Ma olin lihtsalt üllatunud, kuna nagu ma aru sain, siis räägiti juba minust kui artistist, aga poldud veel korralikult öeldudki, et “jah – sinust saab meie uus artist!” Siim on hiljem öelnud, et ta nägi selles videos lihtsalt seda “midagi”.

Nädal-kaks hiljem läksin uuesti stuudiosse ja tegime valmis loo “Paanika”. Paar päeva hiljem läks see juba Youtube üles ning ka Tre Raadiosse. Esimene esinemine oli kohe suurel laval – Winterjam 2010, esitasin laulu Paanika. Peale Paanika ilmumisest läks lahti tõeline lauludelaviin, see oli lihtsalt mingi ilmatu suur motivatsioonipauk mulle. Kuna olin varasemalt olnud veendumusel, et ei hakka kunagi niimoodi laule kirjutama, siis arvan, et lihtsalt ju siis pidi nii ikkagi minema, et ühel hetkel hakkan reaalselt laule kirjutama.

Minu jaoks see lihtsalt toimuski kõik läbi mõttejõu. Ma olin enda jaoks paljud asjad valmis mõelnud, ma olin aastaid kodus mitmeid tunde päevas harjutanud, programme tundma õppinud, teinud põhjalikku valmistustööd. Kõige suurem areng on muidugi toimunud nende kolme aasta jooksul. Et oleks olemas mingisugunengi edu, vahet pole kas väiksem või suur, peab sul pikas perspektiivis olema hea muusikaline aisting, ma pean seda peaaegu, et kõige tähtsamaks. Ühel hetkel ma tõesti lihtsalt olin oma mõttejõuga jõudnud sinna maale, et mul oli koguaeg kananahk ihul ja ma teadsin, et kohe hakkab midagi juhtuma, ei oska seda seletada, nii ma lihtsalt tundsin ja seda ma tahtsin.