Üle-eelmisel nädalavahetusel käisime uuenenud koosseisuga esimest korda minu vanematel külas. Läksime reede õhtul ning tulime pühapäeva lõunal. Nädalavahetus läks megakiiresti ja oli väga tore koos olemine. Tähistasime ka veidike isa sünnipäeva. Koju tagasi sõites märkasime, et Tuhala nõiakaevu „keemist“ oli vist kogu Eesti kokku sõitnud vaatama. Kahel pool teed olid autod end ära parkinud, isegi suurte bussidega tuldi kohale ning kohati tekkis raskusi tee peal edasi sõitmisega. Väga palju oli noori peresid koos lastega ning seetõttu oli kaevule eelnev plats paksult lumememmedega ära ehitud. Tol päeval sõitis ka meie maja eest nii tohutu hulk autosid läbi, et tekkis kergelt Tallinn-Tartu maantee tunne. Ei julenud käruga asfaltteele kärutama minnagi. Õnneks on mul siiski olemas siin ka üks väiksem tee, mida mööda edukalt vurada saab.
Kui varem oli mõni päev selline, kus absoluutselt ei viitsinud end liigutada, siis nüüd oleks ma justkui sunnitud end iga päev liigutama ning minema õue kärutama, kuigi tõele au andes, mulle väga see kärutamine meeldib nii, et pole nagu pidanud ennast veel õue sundima. Alati õuest tulles on värskem olemine garanteeritud, isegi kui enne seda surmväsinud olen olnud. Mõned korrad on ette tulnud pikemaid ringe, ca 11 km, aga üldiselt jään sinna tunni ajalise jalutamise raamidesse.
Tollele nädalavahetusele järgneval esmaspäeval (ehk siis nädal tagasi), käisime ka kõik koos esimest korda stuudios. Oli vaja laulda sisse uue laulu vokaalid. See ettevõtmine sujus väga kenasti, vahepeal küll kaks korda toitsin pisikest, ent muidu oli ta väga rahulik ning enamuse ajast magas. Uut laulu saate juba üsna pea kuulda ning nagu varasemalt öeldud, on võrreldes minu varasema loominguga tegu üsnagi erineva lauluga. Täpsemalt öeldes, on see esimene laul, mille on sisse mänginud kõik päris instrumendid ehk nii öelda „bändilaul“. Protsess selle laulu tegemisel oli hoopis teistsugune. Loo sisu võib reeta allolev pilt, aga eks räägin sellest ka varsti täpsemalt.
Eelmise nädala teisipäeval käisid meil külalised ning kogu päev läks nagu niuhti. Ka ülejäänud tolle nädala päevad kadusid kuhugi ära. Võtsin end kokku ja hakkasin nokitsema lõputöö kallal. Liigun üsna tasa ja targu, aga see ikkagi parem, kui mitte midagi teha – nii tulebki nädala peale ikkagi juba mingi hulk materjali kokku, mis kirja pannud olen.
Aga siin ma hetkel lõpetangi, tasub mu blogil silma peal hoida, kuna uus laul on peagi tulemas!
No terekest! Eelmine “tegevuspostitus” ilmus juba kuu tagasi. Jaanuar lippas mööda nii märkamatult. Kui varem arvasin, et aeg läheb kiiresti, siis nüüd läheb see veel 100 korda kiiremini. Vahepeal võib mitu päeva järjest kulgeda üsna rutiinselt, kuid siis mõni päev on täiesti teistsugune – kunagi ei tea ette, mis homne toob. Päev ei jõua alatagi, kui juba on käes õhtu ja magama minek. Nii palju oleks nagu toimunud – nii tuligi nii kiiresti kätte see päev, kui meie värske ilmakodanik sai ühe kuu vanuseks.(!) Ning tänaseks päevaks siis juba kuue nädalane. Varsti läheb juba kooli ja siis mehele ja … :S Tunne on aga selline nagu oleks terve elu ema olnud ja beebi juba nii hirmus suur laps 😀 🙂
Igatahes kui tekivad vabad momendid, siis olen katsunud need hetked täita ära tegeledes oma hobidega – kokates, lugedes, loomulikult musitseerides ja ka kooliasjadega tegeledes. Olen oma aja kasutamisel muutunud palju kaalutlevamaks – ei kuluta vaba aega tühjale-tähjale. Üritan teha mingisuguse kokkuvõtte, mis viimastel nädalatel on toimunud:
Muusika
Andsin välja uue loo “See On Tunne” (KUULA SIIT!). Samuti sai antud Raadio Elmarile pisike intervjuu, mida on võimalik järele kuulata SIIT!
Tegin ka mitu uut klaveri coverit, eelkõige Eesti Laulul osalevate laulude omi. Saad neid kuulata üle-eelmistest postitustest. Siiski pean tõdema, et nii mõnigi neist oli salvestatud ära juba detsembri lõpus, jäi vaid üles laadimise vaev.
Üle pika aja salvestasin oma digitaalse klaveriga enda klaverimängu. Seda on plaanis kasutada ühe laulu tarbeks ehk tegeleme uue loo kallal. See ei ole küll sama laul, millest eelnevates postitustes olen vilksamisi rääkinud. Tegemist on minu jaoks huvitava ja uue projektiga, koostöös inimestega, kellega pole varem koostööd teinud. Ootan väga, mis sellest kõigest välja tuleb ja loodetavasti järgmises postituses saan juba rääkida, kui kaugele oleme jõudnud ning millal võiks olla võimalus seda laulu kuulda. Nii palju saan reeta, et see laul on minu varasemast loomingust vägagi erinev ja seda nii tausta kui loo sisu mõttes.
Kool
Ei teagi, kas beebiootuse tõttu oli motiveeritus ülikõrge või mõnel muul põhjusel, aga pikka aega olid mul äsja lõppenud semestril hinneteks ainult A’d ja üks “arvestatud”. Olin täitsa uhke enda üle :D, aga nüüd täitsa viimane aine oli raskem ja rikkus mu A-de pilti veidi ära, aga muidu pole mul veel ükski semester nii palju A’sid olnud. Igatahes jaanuaris sai tehtud viimane eksam ning viimane kirjalik töö ehk sai ametlikult punkt pandud sügissemestrile ning nüüdsest on alanud uus, kevadsemester. Olgu öeldud, et ühtegi ainet mul enam ei ole, ainult lõputöö kirjutamine. Sellega olen tegelenud üsna minimaalselt – teinud mõned intervjuud ning natukene vaadanud teoreetilist poolt, aga ütlen ausalt, ma pole lihtsalt viitsinud sellega tegeleda, sest olen oma vabu momente hetkel kasutanud muudeks tegevusteks ja ega neid ka ülemäära palju ei ole olnud. Natuke selline tunne on, et aega ju on selle tööga tegeleda, aga tegelikult ei ole üldse 😀 Eks ikka katsun end vaikselt lainele viia.
Veidikene irooniline, ent siiski positiivne on see, et oma viimaseks semestriks sain ka koha tasuta õppesse 😀 Parem hilja kui mitte kunagi!
Muu
Külas on käinud veel katsikulisi ja ühtlasi sai esimest korda kärutatud, ootasin seda hetke nii väga, aga ilm oli kogu aeg nadi, et see esimene kord ära teha. Ma pole muidu eriline õues üksi jalutamas käija. Kui käin, siis ikka kellegagi koos, aga nii, et lähen nüüd üksi õue ja jalutan tund aega, nii ma üldiselt ei suuda. Kärutamine on aga kuidagi nii motiveeriv ja ma tahaks lihtsalt kogu aeg jalutamas käia. Esimestel päevadel alustasin väiksemate ringidega, kuna keha andis veel vihjata, et ei saa üle tõmmata. Tavapäraseks on saanud tunni ajased jalutuskäigud, aga üks päev tegin kolme tunnise matka – kõndisin maha 14 kilomeetrit ja pärast olid kõik kohad nii haiged. Sellepärast kaks järgnevat päeva tegin väiksemad ringid. Tahtsin fotosüüdistust ka teha, kuidas mobiilis kilomeetrid jooksevad, aga külm ilm röövis mobiili akult viimased postid ja kümnenda kilomeetri juures viskas pildi kotti 🙁
Vaikselt olen hakanud kergemat trenni kodus tegema, just sellepärast et oma lihased ja võhm tagasi saada. Kaalu poole pealt väga ei muretse, sest neli päeva peale sünnitust olin 15,5’st lisakilost kaotanud juba 9 ning tänaseks on lisakilosid veel alles 2. Usun, et lähevad ka need varsti. Aasta tagasi tegin päris kõvasti trenni, nädalas 3-4 rühmatreeningut + ise veel kodus aeg-ajalt jooksmas. Praeguseks polnud ma peaaegu 10 kuud ennast trenni mõttes liigutanud ja eks see annab ka tunda.
Kaalu teemal muidu veidi veel rääkides, siis minu arust on see päris kurb, kuidas tänapäeval naisi survestatakse nende kaaluteemadega ning seda ka raseduse ajal. Johhaidi, laske rahus rase olla! Ma saan aru, et on olemas mingid piirid, et ei tasu ennast beebiootuse ajal nüüd elevandiks ka süüa, aga mingil põhjusel on “normaalseks” saanud see, et tohib võtta juurde ainult 9 kilo, sest muidu kui rohkem võtad, siis oled juba ennast käest lasknud ja ahmid raudselt kodus sisse ainult rämpsu. Nii tundsin ka mina karjuvat ebaõiglust, kui ma lugesin teiste naiste kaalulisa kohta jutte enda ootuse ajal ning ka arvamusi sellest, kuidas mõni peab juba 13 lisakilo täiesti arusaamatuks. Mina arvan, et võtku juurde või 30 kilo, kelle asi see on. Lihtsalt kui sa ise hiljem rahul oma kaaluga ei ole, siis tuleb see maha saada ja ongi kõik. See et sa enda sees kasvatad teist inimelu on igati väärt seda, et sa ei pea paaniliselt oma kaalunumbrit jälgima ja end sellepärast nüüd halvasti tundma, kui sa ei kuulu nende inimeste sekka, kes võtavadki tõesti juurde vaid ühekohalise arvu kilosid. Ma muidugi leian ka seda, et see teine inimelu on väärt ka seda, et sa toituksid tervislikult ning sellisel juhul neid kilosid ei tule ka tõenäoliselt ülemäära palju, kuid siiski no stress! Liiga palju on tänapäeval mingeid totraid ühiskondlikke raame, kui ilus, peenike jne keegi on. Ma ei tea, kas mu mõtteavaldus nüüd kedagi lohutas või aitas, aga ma loodan, et äkki vähemalt kedagigi. Beebiootus on õnnis aeg ja kõik, mis sa selle aja jooksul läbi elad, on seda väärt. Tasub ka ise rõõsa ja roosa püsida ning mitte lasta end teistest häirida 🙂
Vot, aga magusat vastlapäeva Teile! Ise ehk pool kuklit luban endale, rohkema korral võib gluteen ja laktoos meie pisikesele põhjustada lihtsalt suured kõhuvalud ja seda ma küll ei soovi, seega tuleb end tagasi hoida 🙂 Eelmises postituses jagan Teiega ka ühte supiretsepti, mida vastlapäeval kindlasti väga sobilik teha. Kiika järgi!
Vastlapäev on kohe saabumas ning selleks puhuks pakun välja ühe mõnusa hernesupi retsepti, mis pärineb www.toidujutud.ee
Panin ühe kartuli vähem, kui retseptis algselt oli, kuid supp tuli siiski paraja konsistentsiga. Samuti võib ka sulatatud juustu veidi rohkem panna, kui ette nähtud.
800 ml puljongit (mina kasutasin köögiviljapuljongit)
400 g herneid
3 kartulit
100 g porrut
1 sibul
120 g Hiirte sulatatud juustu suitsujuustuga
Valmista potis puljong, lisa herned, hakitud kartulid, porru ja sibul. Keeda kuni kartul on pehme. Tõsta tulelt, püreesta, lisa sulatatud juust ning püreesta veel. Serveeri krõbedate peekoni tükikestega. Nii lihtne see ongi!
Võib-olla olen väga lühikese mäluga, aga ei mäleta mina, millal viimati niiiii külm oli. Muidugi on ju tore, et lumi on maas ja puud on nii kaunilt lumega kaetud, aga no nii külm on ju!! Tahaks õue jalutama minna, aga mul on toaski külm. Kütmisega läheb muidugi soojemaks, aga see võtab aega ja kui õhtuks saavutad tuppa normaalse temperatuuri, siis hommikul jälle külm. Külm, külm, külm. Muidugi ega nii igaveseks jää, läheb vast varsti ikka paremaks ja mõnes mõttes tore ka, et vahepeal ikka korralik talv tuleb tervitama. Ei taha nüüd selle esimese lõiguga hullult masenduses ka kõlada 😀 aga minu jaoks võiks natukene soojem olla, kuigi eks ka sellel kõval pakasel ole oma võlu. Hommikuti postkastist lehti tuues tõmbab juba see pisike ots olemise erksaks.
Olen veel voodirežiimil, seega pole just palju asjatanud, kuid midagi siiski. Aga päevad on ka nii kiiresti läinud. Olen veidi kooliasju vaadanud – jaanuari lõpus saab läbi sügissemester ning paari nädala jooksul on veel vaja mõne asjaga valmis saada. Hetkel ootan kahe aine hindeid ning kahe ainega siis ongi vaja veel tööd valmis saada semestri lõpuks. Viimase eksami, haldusõigus- ja menetlus, sain A, juhhei 😛
Vaikselt harjun sellega, et ööpäeva režiim on väheke teistsugusem kui oli varem. Siiani on aga kõik kulgenud üsna normaalselt. Sel nädalal käisid meil esimesed katsikulised, minu vanemad. Lisaks olen sel nädalal vabadel hetkedel lugenud, palju puhanud ja nii need päevakesed on ka kulgenud. Ka tänane päev on nii märkamatult läinud. Kuna lähipäevil on viimane eksam tulemas, Internetis, siis olen end ette valmistanud lugedes selleks erinevaid artikleid läbi. Muidugi eks päevade kiirel möödumisel mängib ka see oma rolli, et nii vara pimedaks läheb. Valget aega on nii vähe ja kui pimedaks läheb, siis tundub nagu olekski juba õhtu käes, kuigi tegelikult on veel pool päeva ees. Muidugi nüüd läheb tasapisi juba ka valgemaks. Valgel ajal ootad neid pimedaid hubaseid päevi ja pimedal ajal ootad, et juba päevad pikemad/valgemad oleksid.
Vot aga Teie minge nautige talverõõme, kui suudate 😀 Varsti nagunii see lumi läinud, nii et tasub võtta, mis võtta annab 🙂
PS! Juba loetud päevade pärast on võimalik kuulda minu uut laulu, mis kannab pealkirja “See On Tunne”!
„Dilemma“ muusikavideot sai filmitud juba 2014 aasta sügisel, „Egoist“ videot 2015. aasta maikuus. Kõik tol aastal ilmunud laulud toetavad mu albumit, mis ilmus 2015. aasta juunikuus – „Teekond Hingeni“ ehk siis muusikalises plaanis oli kindlasti sel aastal väga oluline punkt just selle sama albumi välja andmine. Esimesed lood albumile sai salvestatud juba 2013. aastal, kuid aktiivsem protsess albumi kallal oli umbes aasta enne selle välja andmist.
Laul “Katkised Inimesed” jõudis ka Raadio2 Aastahitt 2015 edetabelisse, kohale 30!
2015. aastal ma väga palju ei esinenud – sai teadlikult võetud rahulikumalt ning alates sügisest ka paus ning tagasi lavalaudadel loodan olla ühel hetkel sel aastal. Millal täpsemalt, seda veel öelda ei oska. Siiski jäid kõik esinemised mulle väga meelde ning mõneski kohas sai käidud juba päris mitmendat korda. Eelmise aasta viimane esinemine oli 28. augustil Tõrvandis, mis oli üldse üks minu ekstreemsemaid esinemisi, sest tol päeval oli mul tervisega korralikud probleemid ning see, kas ma lavale jõuan polnud alguses üldse kindel. Esimest korda oli hetk, kus arvasime, et võib-olla pean esinemise ära jätma ning seda vaid loetud tunnid enne lavale minekut. Siiski jõudsin lavale ning nii hea oli lavalt näha neid rõõmsaid nägusid, kes olid kuulama tulnud. Üldse olen ma kõikidele tohutult tänulik, kes sel aastal minu mõnele esinemisele sattusid ja mind kuulama tulid. Aitäh Teile!
Oma esinemistesse hakkasin kaasama Explosion tantsutrupi tantsutüdrukuid, kellega sai koos käidud lisaks esinemistele ka ETV Terevisioon saates (vaata intervjuud SIIT), kus nad tantsisid taustaks loole “Ola Ola” ja samas saates esitasin ka laulu “Dilemma”. Lisaks tavaesinemistele käisin külasELU24 live’il.
Tegin ka klaverivideoid, millest nii mõnigi sai kajastust meedias ning ühte klaverivideot kasutati ka ühes TV3 saates taustaks. (LINK1)(LINK2)
Lisaks ilmus ka minu esimene telereklaam, mida sai küll filmitud 2014. aasta sügisel, ent mis „jooksma“ hakkas 2015. aastal – Jazz pesulate reklaam.
Sel aastal sai käidud kolmel fotoshoot’il – kahel SeeSee stuudios ning ühel andeka fotograafi Martin Lättiga.
Muudest asjadest: Minu blogi sai uue väljanägemise ja uue kodulehe, alustasin blogi raames koostööd SheIn’iga. Lisaks algas minu viimane nominaalõppeaja aasta Tallinna Ülikoolis haldus- ja ärikorraldus erialal. Selle raames käisin sügisel praktikal Lääne-Viru Maavalitsuses, mis oli mulle väga põnev kogemus. Aastale pani ilusa punkti meie pisitütre Sandra sünd 🙂
Kui varem oli mõni päev selline, kus absoluutselt ei viitsinud end liigutada, siis nüüd oleks ma justkui sunnitud end iga päev liigutama ning minema õue kärutama, kuigi tõele au andes, mulle väga see kärutamine meeldib nii, et pole nagu pidanud ennast veel õue sundima. Alati õuest tulles on värskem olemine garanteeritud, isegi kui enne seda surmväsinud olen olnud. Mõned korrad on ette tulnud pikemaid ringe, ca 11 km, aga üldiselt jään sinna tunni ajalise jalutamise raamidesse.
Tollele nädalavahetusele järgneval esmaspäeval (ehk siis nädal tagasi), käisime ka kõik koos esimest korda stuudios. Oli vaja laulda sisse uue laulu vokaalid. See ettevõtmine sujus väga kenasti, vahepeal küll kaks korda toitsin pisikest, ent muidu oli ta väga rahulik ning enamuse ajast magas. Uut laulu saate juba üsna pea kuulda ning nagu varasemalt öeldud, on võrreldes minu varasema loominguga tegu üsnagi erineva lauluga. Täpsemalt öeldes, on see esimene laul, mille on sisse mänginud kõik päris instrumendid ehk nii öelda „bändilaul“. Protsess selle laulu tegemisel oli hoopis teistsugune. Loo sisu võib reeta allolev pilt, aga eks räägin sellest ka varsti täpsemalt.
Eelmise nädala teisipäeval käisid meil külalised ning kogu päev läks nagu niuhti. Ka ülejäänud tolle nädala päevad kadusid kuhugi ära. Võtsin end kokku ja hakkasin nokitsema lõputöö kallal. Liigun üsna tasa ja targu, aga see ikkagi parem, kui mitte midagi teha – nii tulebki nädala peale ikkagi juba mingi hulk materjali kokku, mis kirja pannud olen.
